Lindti silmad hakkasid liblikate peale särama, kui ta oli 9-aastane ning see huvi pole tal siiani vaibunud. «Käisin isa-emaga Kloogarannas. Sealne jaamahoone oli puidust akendega ja öösel lendas valguse peale sisse üks karvane männikedrik. Mulle tundus see väga põnev, tõin pika pilliroovarre ja sudisin ta alla. Ta kukkus purki,» meenutas uurija. See liblikas on tal tänini alles. Männikedrik armastab vastsena männipuu kallal nahistada ja on selle järgi ka oma nime saanud.
Ühtekokku elab Eestis umbes tuhat liiki suuri liblikaid ja veelgi rohkem pisikesi koiliblikaid. Tihtipeale on viimased ennast sisse seadnud meie elamises ja perenaiste meelehärmiks tegutsevad nad ka talvel. «Kirjud leedikud söövad aasta ringi tangu ja tunnevad end hästi,» sõnas Lindt.
Mõnikord võib sellise koiliblika ka poest kaasa saada. «Ostad kommi ja tõuk on kommi sees. Kusagile lattu on sattunud emaliblikas, kes tundis head lõhna. Ta muneb sinna oma munad ja pisike tõuguke oma hirmsate lõugadega närib ennast paberist läbi otse kommi sisse ja mõnuleb,» kirjeldas Lindt.
Mõnel pool võib ussike kommis aga hea uudis olla. «Käisin Paapua Uus-Guineas, seal on igasuguseid tsikaade. Lapsed korjasid neid hommikuti kilekottidesse. Kui sealne laps leiab kommi seest ussikese, siis ta arvab, et see on eriti hea komm,» lisas ta. Lindt on samuti ühe tsikaadi nahka pistnud. Tema sõnul maitses see veidi nagu arstirohi.