Kaunid ja kirevad ⟩ Liblikad armastavad magusat

Kiirikliblikaid on viimastel aastakümnetel Eestisse tublisti juurde tulnud. Foto: Mihkel Maripuu

Juulis lendab Eestimaal ringi eriti arvukalt kõiksugu liblikaid. Mõned neist on hallid ja tagasihoidlikud ning peidavad ennast vanas vildis, teised on päris suured ja näppavad mesilaste tagant mett. Juuniori lugejatega jagas liblikatarkusi Aare Lindt Eesti loodusmuuseumist.

Lindti silmad hakkasid liblikate peale särama, kui ta oli 9-aastane ning see huvi pole tal siiani vaibunud. «Käisin isa-emaga Kloogarannas. Sealne jaamahoone oli puidust akendega ja öösel lendas valguse peale sisse üks karvane männikedrik. Mulle tundus see väga põnev, tõin pika pilliroovarre ja sudisin ta alla. Ta kukkus purki,» meenutas uurija. See liblikas on tal tänini alles. Männikedrik armastab vastsena männipuu kallal nahistada ja on selle järgi ka oma nime saanud.

Ühtekokku elab Eestis umbes tuhat liiki suuri liblikaid ja veelgi rohkem pisikesi koiliblikaid. Tihtipeale on viimased ennast sisse seadnud meie elamises ja perenaiste meelehärmiks tegutsevad nad ka talvel. «Kirjud leedikud söövad aasta ringi tangu ja tunnevad end hästi,» sõnas Lindt.

Mõnikord võib sellise koiliblika ka poest kaasa saada. «Ostad kommi ja tõuk on kommi sees. Kusagile lattu on sattunud emaliblikas, kes tundis head lõhna. Ta muneb sinna oma munad ja pisike tõuguke oma hirmsate lõugadega närib ennast paberist läbi otse kommi sisse ja mõnuleb,» kirjeldas Lindt.

Mõnel pool võib ussike kommis aga hea uudis olla. «Käisin Paapua Uus-Guineas, seal on igasuguseid tsikaade. Lapsed korjasid neid hommikuti kilekottidesse. Kui sealne laps leiab kommi seest ussikese, siis ta arvab, et see on eriti hea komm,» lisas ta. Lindt on samuti ühe tsikaadi nahka pistnud. Tema sõnul maitses see veidi nagu arstirohi.

Aare Lindt hakkas liblikaid uurima ja koguma 9-aastaselt. Tal on õnnestunud oma silmaga näha pea kõiki Eestis elavaid liblikaliike. Foto: Mihkel Maripuu

Koid sõid vildi ära

Ka tema enda elamises asusid liblikad ükskord hoogsalt tegutsema. «Mul hakkasid keldris lendama koiliblikad. Tuli välja, et mul olid ühes kilekotis veneaegsed vildid. Seal kilekoti sees pimedas keldrinurgas oli tuhandeid koiliblikaid ja ma ehmatasin selle peale täitsa ära. Nad olid ühe vildi poolenisti ära söönud,» kirjeldas liblikauurija.

Lindt on ka ise liblikaid kasvatanud. Nimelt katsetas ta, kui kaua võib kasekedrik nukuna elada. Teadupärast on liblikate elu täis põnevaid pöördeid. Munast koorub röövik, kes aplalt sööb. Kui kõht täis, saab röövikust nukk ning nukust lõpuks liblikas. Kasekedrik võib nukuna oma aega oodata koguni seitse aastat. «Olen teda ise kasvatanud. Nukk oli maa sees. Esimesel aastal tuli veerand välja, teisel ja kolmandal aastal ka veidi, aga siis pistsid hiired ta nahka. Minu katsetuste kohaselt oli ta kolm aastat kindlasti nukus,» rääkis Lindt.

Maiad putukad

Mõned liblikad painavad hoopis mesilasi. Kõige suurem liblikas, kes aeg-ajalt Eestisse satub, on pirakas tontsuru. Oma nime on see liblikas saanud seljal oleva mustri järgi, mis meenutab inimese pealuud. Tegu on väga maia putukaga ning mõnikord tungib ta mesitarusse, et seal kõht täis pugida. Kui teistel surudel on väga pikk imilont, siis tontsuru peab hakkama saama paarisentimeetrise londikesega, mille abil süüa. Mee kallale pääsemiseks sellest täitsa piisab.

Kui ta on kõhu täis söönud, jõuab liblikas teinekord vaevu tarust välja taaruda. Selleks et söömise ajal mesilaste valvsust hajutada, piiksub ta nagu hiir. See peaks mesilastele meenutama veidi mesilasema häält.

Siin karbi sees on tontsuru, kes elab tavaliselt meist lõuna pool, kuid eksib vahel ka Eestisse. Foto: Mihkel Maripuu

Eestis toimetab sagedamini tontsuru sugulane sirelisuru. Selle liblika röövik armastab elada sirelitel, aga saab hakkama ka pihlakal, sõstral või õunapuul. Ka sirelisuru on ühe liblika kohta väga suurt kasvu. Ta on niisama suur kui mõni väiksem lind ja ka eriti kiire lendaja. Kui ta on oma keha soojaks suristanud, võib ta lennata koguni 100 kilomeetrit tunnis. Kui isast sirelisuru aga häirida, hakkab ta pahaselt susisema.

Loomulikult ei ole maiad ainult surud, vaid peaaegu kõik liblikad. Ainult mõni liik on oma elu seadnud nii, et liblikana nad süüa ei saagi. Pajumailane peab röövikuna kõhu täis sööma ja siis kogutud energiast liblikana elama. Teised liblikad lendavad aga hea meelega kohale, kui kusagil on tunda veini või suhkru lõhna. Ka liblikauurijad saavad nad selle nõksuga lihtsasti kätte. Juuli on just see aeg, mil Eestis eriti palju liblikaid ringi tiirutab. Neid tasub tähele panna, imetleda ja uurida.