Intervjuu ⟩ Kirjutamine aitab Triinul mõelda kastist välja

Üle-eestilise muinasjutuvõistluse parimaks valiti Viljandi kooliõpilane Triinu Kree. Pildil koos ema Anuga. Foto: Marko Saarm

Triinu Kree (15) on energiline Viljandi tüdruk, kes huvitub nii kirjutamisest, matkamisest, etlemisest kui ka pastakakunstist. Juunis võitis ta muinasjutuga «Läbikulutatud akudega telefonid» Sten Roosi muinasjutuvõistluse. Tegime Triinuga lähemalt tutvust.

Võitsid hiljuti 29. Sten Roosi muinasjutuvõistluse. Millest sinu muinasjutt rääkis?

Alguses oli mul valmis kirjutatud täiesti teine jutt. Umbes neli tundi enne südaöist tähtaega hakkasin mõtlema, et see ei sobi nii hästi muinasjutuvõistluse konteksti. Paari tunniga kirjutasin uue loo täiesti teisel teemal. Selgub, et vahel võivad ka kiiruga tehtud asjad võita! Loo aluseks on võetud vana muinasjutt «Läbitantsitud tallad» ning tehtud see moodsamaks. Vanas muinasjutus oli nii, et printsessid käisid öösel salaja tantsimas. Hommikul avastas kuningas, et nende kingatallad on kulunud. Minu variandis on printsessidel nutitelefonid. Kuna lossis on karmid reeglid ning neil ei lubata telefonis mängida, käivad nad öösiti salaja telefoniga mängimas. Kingade asemel vaatab kuningas, et telefoniakud on tühjad. Nii on olemas paralleel vanaga, aga tänapäeva võtmes.

Mis emotsioon sind võites valdas?

Sellega oli päris huvitav. Kahel eelmisel aastal olin saanud lastekirjanduse keskuse eripreemia ja kui eripreemiaid jagati, siis hoidsin hinge kinni, et ega ma nüüd kolmandat korda sama eripreemiat saa. Viimasena kuulutati välja esikoht ja olingi ainult mina järel. See oli päris ulmeline tunne, sest olen sellest medalist unistanud.

Kui kaua oled kirjutamisega tegelenud?

Mõned luuletused kirjutasin 1. ja 2. klassis. Kõige esimese loo panin paberile 4. klassis. Intensiivsemalt hakkasin kirjutama 11-aastaselt, seega praeguseks umbes neli aastat.

Kust saad mõtteid kirjutamiseks?

Mõned inimesed istuvad arvuti taga ja mõtlevad, et nüüd hakkan kirjutama. Mina ennast kirjutama sundida ei saa. Veedan palju aega õues, huvitavad ideed tulevad näiteks matkates või looduses. Ka siis, kui juhtub või keegi räägib midagi huvitavat.

Mis lugusid meeldib sulle kõige rohkem kirjutada?

Minu lugudes on natukene kõike. Mulle meeldib nii, et on seiklust, põnevust, õudust ja näpuotsaga fantaasiat. Ja ilu, et haarava tramburai vahel on mõned rahulikud olustikku kirjeldavad lõigud. Tegevus toimub üldiselt reaalses maailmas.

Kui tihti sa kirjutad?

See oleneb perioodist. Talv on tavaliselt selline külm ja hall aeg, kus ka ideed on kinni külmunud. Kui läheb soojemaks, siis kirjutan peaaegu iga päev mingi lõigu. Panen kirja ideid, mis tulevad enamasti hilisõhtutel.

Mis hobisid sul veel on?

Üks hobi on loodusfotograafia, mis on seotud minu suure lemmiku, matkamisega. Matkan igal nädalal vähemalt paar korda, talvel suusatan. Lisaks meeldib mulle ajakirjandus. Olen 1,5 aastat teinud kaastööd ajakirjale Hea Laps: teen intervjuusid, reportaaže, raamatuarvustusi, kirjutan jutte ja luuletusi. Olen huvitatud võõrkeeltest, õpin hispaania ja prantsuse keelt veebilehel LingoHut. Suviti teen maal puutööd. Olen osa võtnud mõnest filmiprojektist, näiteks olen «Kuulsuse narrides» taustanäitleja. Tegelen ka pastakakunstiga.

Mida pastakakunst endast kujutab?

Pastakakunst on pastakaga joonistamine: kogu pilt on visandatud, varjutatud ja värvitud ainult tindiga. Koolis kõik sirgeldavad pastakaga, aga märkasin, et minul ei ole enam sirgeldused, vaid pigem kunstiteosed. Hakkasingi siis teadlikult pastakaga illustreerima. Pastakatint on karmimat sorti vahend, kuna seda ei saa kustutada. Pastakakunst on pigem neile, kes ei karda eksida, kui midagi läheb valesti. Sellega peab arvestama ja nii saab kunstilist julgust arendada.

Kas illustreerid ka enda tekste?

Jah, päris tihti. Näiteks Hea Lapse ajakirjas.

Miks pead kirjutamist ja loometööd oluliseks?

Mulle väga meeldivad sõnad. Nii murde- ja võõrkeelsed kui ka unarsõnad. Eri keelte vahel on uskumatult põnev seoseid leida. Eesti keeles saab sõnu ka ise juurde leiutada. Kirjutades meeldib mulle luua ainulaadseid maailmu. Kirjutamine on nagu ilma pildita fotograafia. Erinevalt fotost näeb iga lugeja oma peas teksti omamoodi. Kirjutamine aitab ka mälestusi talletada. Ükskord olin reisil unustanud fotoka koju ja siis jäädvustasin ilusad kohad sõnadega. See oli tore väljakutse, soovitan proovida ka siis, kui saab pilti teha.

Jaga lugejatega nippe, kuidas kirjutada hea muinasjutt!

Muinasjuttude puhul ei maksa üleliia klassikat jäljendada ja traditsioonides kinni olla. Kirjutada võib ükskõik millest – kasvõi kapi taha kukkunud pliiatsist, ei pea olema lossid ja printsessid. Tasub kastist välja mõelda, inspiratsioon võib olla kohe sinu kõrval.

Mida soovitad noortele, kes tahavad kirjutamisega alustada?

Enne kõige esimese loo kirjutamist ei olnud mul kirjanduse vastu erilist huvi. Nägin ühte Hea Lapse konkurssi ja saatsin sinna õudusloo. Mul polnud aimugi, milline peaks olema üks hea lugu, kobasin justkui pimeduses. Protsess on alguses alati võõras ja selles pole midagi halba. Tähtsaim alustala on sõnavara ja selle avardamiseks tuleb palju lugeda. Algajal on julgustav oma loomingut sõbrale või lemmikõpetajale näidata. Kindlasti ei tasuks kohkuda tagasilöökidest. Mul oli ühel konkursil nii, et pool žüriid vihkas mu teksti ja teine pool jumaldas. See näitab, kui erinevalt on võimalik loomingut mõista.

Millega tahaksid tulevikus tegeleda?

Tahan omandada ajakirjaniku eriala. Algul sooviksin Eestis tegutseda, võib-olla ka televisioonis, kuid kunagi kindlasti ka maailmas ringi käia ja rahvusvahelist tööd teha. Ametilt tahaksin olla nagu briti ajakirjanik Simon Reeve, kelle reisidokumentaalid on väga ägedad. Tahaksin tähelepanu pöörata suurt hulka inimesi puudutavatele probleemidele ja teisi kultuure tundma õppida.

Vaimukas ja nauditav lugemine

Sten Roosi muinasjutuvõistluse žürii liige Liis Sein (Foto: Aron Urb)

Triinu Kree võidutöö «Läbikulutatud akudega telefonid» näol on tegemist tänapäeva muinasjutuga, mis on saanud inspiratsiooni Grimmide tuntud muinasjutust «Läbitantsitud tallad». Lugu on kindlakäeliselt komponeeritud ning nauditav lugeda. Žüriile avaldas muljet vaimukas lähenemine ja läbikaalutud sõnakasutus. Võidutöö pälvis kõigi žüriiliikmete üksmeelse heakskiidu ja kõrged punktid.

Triinu on osalenud Sten Roosi muinasjutuvõistlusel ka varem ja saanud eripreemiaid. Kirjutajana on ta väga palju edasi arenenud. Jääme huviga ootama, mida tulevik toob.

SÕBRAPÄEVIK

Toit: maasikad ja kalapulgad

Õppeaine: keeled ja bioloogia

Staar või eeskuju: Simon Reeve ja Lucy Worsley

Hingeloom: lõvi (see on ka mu astronoomiline tähtkuju)

Laul: Leony «Faded Love»