Tuleb välja, et kõige esimesed rüütlid ei kandnudki mitte raudrüüd, vaid hoopis rõngassärke, mis samuti keha hoopide eest kaitsesid. Kivi selgitas, et raudrüüd lasti käiku seoses sõjapidamise arenguga Euroopas. «Esmalt hakati rõngassärke täiustama, sidudes kõige kergemini haavatavamatesse kohtadesse metallist kaitseplaate. Lõpuks arenes see välja kogu keha katva sepistatud raudrüüni,» selgitas ta.
14.–15. sajandil kaeti kaitseplaatidega ainult kõige haavatavamad kohad, 15. sajandil oli kogu keha katva raudrüü kasutamise aeg. 17. sajandil loobuti raskest täismõõdus raudrüüst ning kasutusele jäid jälle ainult mõne kehaosa kaitsed.
Rüü kaitses hästi, aga selle kandmine oli paras väljakutse. Katsu vaid sellise kolina saatel kõndida! «Kindlasti võis neis olla palav. Raudrüü all tuli kanda riideid, mis laseksid nahal hingata. Väga soojades piirkondades võideldes võidi näiteks raudrüü pealt riidega katta, et kaitsta seda otsese päikesevalguse eest,» arvas ka Kivi.
Eestlaste jaoks olid rüütlid pigem ülbed võõramaalased, kes tulid meie riiki vallutama. Teada on aga ka eestlastest rüütleid. Näiteks Taani kuninga teenistuses oli eesti soost Clemens Esto, kelle vapil oli kujutatud hundi pea. Talle kuulus Vääna poolsaarel koguni neli küla. Kuningad ja tähtsamad aadlikud jagasid rüütlitele maid nende teenistuse eest. Nii et täiesti võõraks ei jäänud rüütlikultuur ka meie esivanematele.
Selleks et rüütliks saada, pidid poisid juba päris pisikesena minema mõne tähtsa aadlipere juurde elama. Seal pidid nad õppima nii häid kombeid kui ka võitlemist. «Kindlasti pidi oskama ratsutada, oda, mõõka ja kilpi käsitseda, ujuda, vehelda, jahti pidada, vibu lasta, malet mängida ning värsse ja laule sepistada, et neid oma südamedaamile ette kanda,» loetles Kivi. Ilma luule ja muusikata polnud rüütlist õiget asja.