Rüütlid pidid oskama võidelda ja luuletada

Raudrüüd kaalusid 15–25 kg, kõige raskemad rüüd võisid kaaluda ka kuni 50 kg. Foto: Marko Saarm / Sakala

Raudrüütlid tegutsesid Euroopas ja selle ümbruses päris mitme aastasaja vältel. Sellesse seisusesse saamiseks pidi üsna kaua õppima ja harjutama. Rüütlite elust ja tegemistest rääkis meile Priit Kivi, kelle hoole all on Saaremaa muuseumis ka üks päris raudrüü.

Tuleb välja, et kõige esimesed rüütlid ei kandnudki mitte raudrüüd, vaid hoopis rõngassärke, mis samuti keha hoopide eest kaitsesid. Kivi selgitas, et raudrüüd lasti käiku seoses sõjapidamise arenguga Euroopas. «Esmalt hakati rõngassärke täiustama, sidudes kõige kergemini haavatavamatesse kohtadesse metallist kaitseplaate. Lõpuks arenes see välja kogu keha katva sepistatud raudrüüni,» selgitas ta.

14.–15. sajandil kaeti kaitseplaatidega ainult kõige haavatavamad kohad, 15. sajandil oli kogu keha katva raudrüü kasutamise aeg. 17. sajandil loobuti raskest täismõõdus raudrüüst ning kasutusele jäid jälle ainult mõne kehaosa kaitsed.

Rüü kaitses hästi, aga selle kandmine oli paras väljakutse. Katsu vaid sellise kolina saatel kõndida! «Kindlasti võis neis olla palav. Raudrüü all tuli kanda riideid, mis laseksid nahal hingata. Väga soojades piirkondades võideldes võidi näiteks raudrüü pealt riidega katta, et kaitsta seda otsese päikesevalguse eest,» arvas ka Kivi.

Eestlaste jaoks olid rüütlid pigem ülbed võõramaalased, kes tulid meie riiki vallutama. Teada on aga ka eestlastest rüütleid. Näiteks Taani kuninga teenistuses oli eesti soost Clemens Esto, kelle vapil oli kujutatud hundi pea. Talle kuulus Vääna poolsaarel koguni neli küla. Kuningad ja tähtsamad aadlikud jagasid rüütlitele maid nende teenistuse eest. Nii et täiesti võõraks ei jäänud rüütlikultuur ka meie esivanematele.

Kuidas rüütliks saadi

Selleks et rüütliks saada, pidid poisid juba päris pisikesena minema mõne tähtsa aadlipere juurde elama. Seal pidid nad õppima nii häid kombeid kui ka võitlemist. «Kindlasti pidi oskama ratsutada, oda, mõõka ja kilpi käsitseda, ujuda, vehelda, jahti pidada, vibu lasta, malet mängida ning värsse ja laule sepistada, et neid oma südamedaamile ette kanda,» loetles Kivi. Ilma luule ja muusikata polnud rüütlist õiget asja.

Rüütel pidi kindlasti olema ustav oma isandale ja ka kogukonnale. Kui isand sattus vangi, oli rüütlil kohustus tema eest lunaraha maksta. «Ajalooliselt tähendas rüütellikkus väärikat käitumist lahingus, rüütellik oli näiteks lahinguväljal vaenlasele armu anda. Kuid ei tasu ära unustada asjaolu, et rüütellikkus kehtis ainult oma seisuse suhtes – võõraste ja alamate vastu pidi rüütel olema kõrk ja halastamatu,» tõdes Kivi. Mõnikord anti vastasele armu selleks, et tema eest lunaraha nõuda.

Rängad võitlused

Rüütel pidi ennast raskes rüüs mugavalt tundma ja see nõudis harjutamist. Kui ühtegi lahingut parasjagu silmapiiril polnud, võistlesid rüütlid isanda kindluses omavahel. Kui tänapäeva spordivõistlustel on juba jala väljaväänamine tõsine asi, siis neil võistlustel võis koguni surma saada, sest mängu tuli panna kogu vaprus ja osavus. Üks kõige hinnatumaid võistlusi oli piigivõitlus, milles kaks ratsanikku tormasid teineteisele vastu, mõlemal nüri piik käes. Eesmärk oli oma piik vastase rüü vastu pilbasteks lõhkuda või too koguni hobuse seljast maha tõugata. See viimane oli kaotaja jaoks eriti piinlik.

Tänapäeval kedagi sõdimise eesmärgil rüütliks ei lööda. Inglismaal näiteks antakse see tiitel inimestele, kes on riigi heaks midagi väga silmapaistvat teinud. Selleks ei pea sõjaväljal madistama, pigem piisab sellest, kui olla näiteks väga hea näitleja või kirjanik. Nii on ilmselt palju mõnusam rüütel olla!

Raudrüü osad

Keskaja raudrüü. Foto: AS Uhinenud Ajalehed Marko Saarm

Raudrüüd kaalusid 15–25 kg, kõige raskemad rüüd võisid kaaluda ka kuni 50 kg.

Kiiver. Pead peab kaitsma ning kiiver oli üks esimesi rüü osasid, mida hakati metallist valmistama. 12. sajandil oli tavaline, et rüütlil oli lahingus justkui ämber pähe tõmmatud, kuhu olid vaatamiseks ja hingamiseks tehtud mõned avad. Pea oli hästi kaitstud, aga samas oli sellise mütsiga pööraselt palav ja raske oli ka kuulda.

Rinnakaitse. Säravad rüüd, mille poolest rüütlid on tuntud, tulid kasutusele päris keskaja lõpus. Enne seda kandsid nad oma ihu kaitseks rõngassärki. Ka sellest on raske mõõgaga läbi surada.

Käeturvised. Rõngassärk kaitses ka käsi. Alguses ulatus see küünarnukkideni ning hiljem juba randmeni. Veel hiljem lisati metallist plaadid ka käte kaitseks.

Jalaturvised. Jalad vajasid samuti kaitset. Alguses tehti jalakaitsmed nahast ja alles hiljem metallist.

Raudrüü Saaremaa muuseumis

SALADUSLIK RAUDRÜÜ: Priit Kivi (vasakul) ja Peter Erik Mustonen koos värskenduse saanud raudrüüga. Foto: Taniel Vares

Tegemist on 16. sajandist pärineva tõelise raudrüüga, täpsemalt mitmest raudrüüst kokku pandud komplektiga. Miks ja millal eri rüüd omavahel kokku pandi, ei oska keegi enam öelda, kuid teada on, et ka 16. sajandil kasutati aeg-ajalt erinevatest osadest komplekteeritud raudrüüsid. Kes seda kandis, pole kahjuks teada. See info on aegade keerises kaduma läinud