Kui Hiiumaa lastega rääkida, siis on just see üks koht, kuhu nad oma saarel kindlasti minna tahavad. Tuuletornis saab seigelda koguni kuuel korrusel. Kõige alumine korrus on paik, kus võib tutvust teha mereelukatega, kes saare läheduses askeldavad. Keset vett elades on meri ju eluolus väga tähtsal kohal.
Virtuaalmängus saab kalu koguni oma käega püüda. Selleks tuleb lemmikkala valida ja need teiste seast välja noppida. Milena otsustas maitsvate siiakalade kasuks. Kalapüügis läks tal veidi ema abi tarvis, sest ta on selle töö jaoks veel veidi lühike. Koos said nad õnneks paraja saagi kätte.
Järgmisel korrusel on tähelepanu keskpunktis Hiiumaa loodus, rannik, kivid ja tormid. Tuleb välja, et liivaranda on Hiiumaal kilomeetrite kaupa. Kivid on saarel aga ümaraks lihvitud ja ka paekallast pole hiidlastele liiga palju jagunud.
Hiiumaa elu mõistmiseks on tähtsad ka lõhnad ning need on siin purki püütud ja kõigile nuusutamiseks välja pandud. Milena arvas, et kõige paremini lõhnavad maasikad ja suvi. Kes tahab, saab nuusutada ka soolakala või tõrvast nööri. Sealsamas on võimalus istuda ka lainemurdjasse, mootor käima tõmmata, säärikud jalga panna ja kohalikuks kalameheks kehastuda. Paat jääb elamuskeskuses õnneks paigale ja mõned kalad on paati juba ette valmis pandud.
Veel korrus ülespoole minnes on tähelepanu keskpunktis hiidlaste lood. Nii need, mida hiidlased räägivad, kui ka seigad, mida teised nende kohta jutustavad. Hiidlased on üle Eesti tuntud oma veidi kummalise naljasoone poolest. Nali just nagu on, kuigi sellel pole ei saba ega sarvi ja väga naerma ka ei aja. Elamuskeskuses saab sellest veidi aimu. Näiteks: «Kord küsitud hiidlastelt, miks nad kitsi ei pea, saare kehva pinnase tõttu oleks see ehk tulus. Hiidlane vastanud: «Vaata, kits aa sösune loom, kits alati karjub ja hänna hoiab ka püsti. Nönna see tuul tal kerest läbi tömbab ja jahutab piima ää. Ma aga armastan sooja piima juua.»» Kui inimesed mandrilt Hiiumaale kolivad, siis ega nad hakkagi sellest naljasoonest lõpuni aru saama.