Kas oled unistanud kullapaja leidmisest või tahad teada, kuhu mereröövlid küll oma aarde peitsid? Postimees Juunior käis Eesti Ajaloomuuseumi arheoloogiakogus uudistamas, missuguseid leide muuseumi seinte vahel hoitakse. Selgus, et kullapajast on esialgu asi kaugel, kuid palju väärtuslikku on Eestist siiski leitud!
Juuniori võttis vastu Eesti Ajaloomuuseumi arheoloogiakogu hoidja Krista Sarv. Arheoloogid on teadlased, kes uurivad vana aja inimeste elutegevust näiteks leitud esemete abil. Muinasteadlaste peamine ülesanne ei ole ainult aarete otsimine, vaid nad huvituvad enamast. Väärtuslik aare ei pea olema ainult hunnik kuldmünte, vaid ka kõige pisemad ja alguses tühisena näivad potitükid võivad osutuda oluliseks ajaloo paremini mõistmisel! Leitud esemete kaudu saavad teadlased parema ülevaate minevikus toimunud sündmustest või sellest, kuidas meie esivanemad elasid.
Mõõgad ja ehted
Kogus ei leidu ainult savipoti tükke või kivimeid, vaid ka sõjategevusega seotud esemeid. «Relvad peegeldavad rahutuid aegu ja tundub, et neid rahutuid aegu on olnud aegade algusest peale,» ütles Sarv. Nii nägime mitmesuguseid kaitsevahendeid – mõõku ja kilbikuplaid. Kui mõõga tunneb igaüks ära, siis kilbikupla puhul oli natukene keerulisem selle eesmärki tabada. Esialgu meenutas see lihtsalt kaabu moodi metallist asja.
Saime teada, et kuplaid kasutati puidust kilpidel käepideme kaitseks. Üldjuhul paiknesid need kilbi keskel, sest nii oli kõige mugavam kaitsekilpi ees hoida. Kahjuks pole terveid mõõku säilinud, sest metall roostetab kiiresti ja seetõttu on keeruline leida esemeid, mis on säilinud oma täies hiilguses. Seetõttu peavad ajaloolased võtma appi tehnika ja teised teadlased, et üheskoos proovida taastada eseme esialgne kuju. Niisiis on arheoloogia tihedalt seotud geoloogia, keemia, bioloogia ja teiste teadusharudega.
Vanasti kandsid ehteid nii mehed kui ka naised. Kogus leidus igasuguseid käevõrusid ja kaelakeesid. Rooma aeg on üks esimesi perioode, kus inimesed hakkasid sõlgi enda kaunistamiseks kasutama. Kuigi Eesti on Roomast piisavalt kaugel, sattus siia ikkagi nende kultuurile omaseid asju. «Roomlased küll ise Eestisse ei jõudnud, aga ehtetüübid jõudsid kultuurilaenudena ikka kohale, just nagu inglise keel praegu!» sõnas Sarv. Muinasaja lõpp oli ehete kuldaeg. Seda ilmestavad näiteks hauda kaasa pandud suured rinnaketid või hiiglaslikud kaelavõrud. Ehted olid kaunistatud erisuguste motiividega. Ehete suurus, rohkus ja kunstipärased kaunistused näitasid tihti inimeste jõukust ja mõjuvõimu.
Kaupmehe kirst
Üheks huvitavamaks leiuks peab Sarv 2011. aastal Tallinna lahest leitud 13. sajandist pärit kaupmehe kirstu. Kastist tulid päevavalgele paarsada münti, noatuped, rihmajäänused ja palju muud ajaloolastele huvitavat. Tolleaegne kaubandus käis läbi Visby saare, mis oli justkui Läänemere logistikakeskus – vahetati kaupa ning suheldi teiste rahvastega. Seetõttu on Eestisse jõudnud mitmesuguseid leide, mis viitavad teiste maade kultuuridele. Näiteks on esindatud Skandinaaviale iseloomulikud mereelukate motiivid või isegi Inglismaa aadliperekondade vapid. Mis kaupmehega juhtus ja kuidas kirst merepõhja sattus, seda ei oska kahjuks ajaloolased veel öelda.
Arheoloogiakogus nägime, et tegelikult on paljud meile praegu tuntud ja tavapärased esmed juba mitusada aastat vanad. Olgu nendeks ehted, relvad või potid. Ka tabalukud ei ole tänapäevane leiutis, vaid oma vara kaitsesid inimesed lukkudega juba 10. sajandil! Kui ka sina leiad kasvõi koduaiast kaevates mõne huvitava leiu, siis teavita sellest kindlasti muinsuskaitseametit. Kunagi ei või teada, ehk võib just sinu leitud varandus jutustada ajaloost nii mõndagi!
