/nginx/o/2021/10/18/14149135t1h4c10.jpg)
Juulikuus jõid eestlased 1,1 miljonit liitrit A. Le Coqi toodetud karastusjooke, nende hulgas ka klassikalist Limonaadi ja Kellukest. Jookide tootmist käisid uudistamas Ragnar (11) ja Terko (11) ning neile andis asjadest täpse ülevaate tehase juhataja Tarmo Noop.
Tundub uskumatu, et pisikesest kolbist, mida tehase juhataja näitas, saab lõpuks pudel, kuhu pannakse A. Le Coqi veed ja karastusjoogid. Tohutu suures tehases teevad peaaegu kogu töö ära masinad, liinide taga töötab korraga ainult kolm inimest. Nende valvsa pilgu all saavad ühes tunnis sisu, etiketi ja korgi peale 18 000 liitrilist pudelit.
Operaatorid jälgivad, et õige jook saaks peale õige sildi, sest kuigi tundub, et masinad ei eksi kunagi, on ette tulnud igasuguseid apsakaid. «Jookide kvaliteeti kontrollivad küll masinad, kuid vahetult enne joogi pudelisse panekut maitseb seda ka inimene,» täpsustas Noop.
Magus siirupiköök
Kõige tähtsam mees tehases, kes vastutab, millest limonaad kokku segatakse, on toidutehnoloog Alar. Tema võttis meid vastu siirupiköögis. «Siin toimubki üks põnevamaid asju limonaadi tootmise juures,» alustas Alar meid lahkesti vastu võttes kohas, kuhu tavaliselt võõraid ei lubata. Tema sõnul on limonaadi lihtne teha, kuna vaja läheb vaid kolme toorainet: limonaadi- ja sidruniaroome ning karamellvärve. Säilitusaineid jookidesse ei lisata.
Ühes kanistris on 10 kg toorainet ja sellest saab toota ligi 50 000 liitrit limonaadi. Kui enamik tooraineid tuleb Saksamaalt, siis limonaadi omad tellitakse Venemaalt. Tooraineid säilitatakse laos, kus temperatuur on 4–5 °C. «Siin on umbes 150 erinevat toorainet, mida siirupiköögis iga päev kasutame,» jätkas Alar. Igal tootel on oma retsept, mis mõeldakse välja laboris ja vastavalt sellele segatakse maitsed kokku.
Tooraineid kaalutakse käsitsi lahtistes anumates, aga pudelitesse jõuab jook automaatselt. Selleks käivitatakse programm, mis pumpab kaalutud komponendid suurde tünni, kuhu lisatakse vesi ja suhkrusiirup ning hiiglaslik mikser segab kõik kokku. Valmis jook läheb villimisse, pudelisse lisatakse süsihappegaas, pannakse kork ja silt peale, lõpuks pakendatakse ja saadetakse müüki. Kogu Eesti varustamine toimub Tartus Tähtvere mäe otsas.
Maitsed sünnivad laboris
Vähemalt korra aastas üllatab A. Le Coq tarbijaid uue maitsega. Näiteks sel aastal tuli müügile ploomimaitseline Kelluke. «Ploomimaitselist karastusjooki turul varem ei olnud, samas on ploom eestlastele väga tuttav puuvili,» selgitas Noop, kuidas uute maitseteni jõutakse. Kui idee on olemas, tuleb see teostada. Siin tuleb appi tootearenduse tiim, kes kaalub ja maitseb, kas midagi tuleb juurde lisada või vähemaks võtta. Selline proovimine võib kesta ligi pool aastat, enne kui parim maitse kokku segatakse.
«Uute maitsete testijateks on vahel ka lapsed ning on juhuseid, kus nende tagasiside põhjal oleme joogi maitsebuketis muudatusi teinud,» selgitas kogemustega laborant Ülle.
Heal tootearendajal peavad olema teadmised nii keemiast kui ka mikrobioloogiast, et üldse mõista, mis komponente kokku segada. Isegi siis, kui on teada, et tegu ei ole plahvatusohtlike ainetega. «Laboris töötamine on põnev ning poes riiulite vahel kõndides on uhke tunne näha enda välja mõeldud jooke,» lisas Ülle.
Limonaadi-Limpa
Klassikalist Limonaadi on grusiinide retsepti järgi toodetud alates 1970ndatest. Selleks et eristada ühte ja ainust Limonaadi kõikidest teistest, mõtles tehase turundustiim välja limonaadimaskoti Limpa, keda kõik lapsed hästi tunnevad.
Tänaseks on Limpa umbes 22-aastane ning tuttav tegelane naeratab igal A. Le Coqi Limonaadi pudelil. Kuid mitte ainult. Limpat võib kohata ka jäätistel ning aastal 2004 ilmus Andrus Kivirähki sulest ka raamat «Limpa ja mereröövlid».
Teeme ise limonaadi
Tartu teaduskeskuses AHHAA tehakse koostöös A. Le Coqiga limonaadilaboris limonaadi. Töötuppa saab registreerida kohapeal. Laboris: