Tundub uskumatu, et pisikesest kolbist, mida tehase juhataja näitas, saab lõpuks pudel, kuhu pannakse A. Le Coqi veed ja karastusjoogid. Tohutu suures tehases teevad peaaegu kogu töö ära masinad, liinide taga töötab korraga ainult kolm inimest. Nende valvsa pilgu all saavad ühes tunnis sisu, etiketi ja korgi peale 18 000 liitrilist pudelit.
Operaatorid jälgivad, et õige jook saaks peale õige sildi, sest kuigi tundub, et masinad ei eksi kunagi, on ette tulnud igasuguseid apsakaid. «Jookide kvaliteeti kontrollivad küll masinad, kuid vahetult enne joogi pudelisse panekut maitseb seda ka inimene,» täpsustas Noop.
Kõige tähtsam mees tehases, kes vastutab, millest limonaad kokku segatakse, on toidutehnoloog Alar. Tema võttis meid vastu siirupiköögis. «Siin toimubki üks põnevamaid asju limonaadi tootmise juures,» alustas Alar meid lahkesti vastu võttes kohas, kuhu tavaliselt võõraid ei lubata. Tema sõnul on limonaadi lihtne teha, kuna vaja läheb vaid kolme toorainet: limonaadi- ja sidruniaroome ning karamellvärve. Säilitusaineid jookidesse ei lisata.
Ühes kanistris on 10 kg toorainet ja sellest saab toota ligi 50 000 liitrit limonaadi. Kui enamik tooraineid tuleb Saksamaalt, siis limonaadi omad tellitakse Venemaalt. Tooraineid säilitatakse laos, kus temperatuur on 4–5 °C. «Siin on umbes 150 erinevat toorainet, mida siirupiköögis iga päev kasutame,» jätkas Alar. Igal tootel on oma retsept, mis mõeldakse välja laboris ja vastavalt sellele segatakse maitsed kokku.