Saame tuttavaks ⟩ Markus loobib osavalt ketast

Kettagolfi mängija Markus Paumets. Foto: Erik Prozes

Tuleb välja, et Eesti on kettagolfi alal väga tegija maa. Oma lemmikspordiala kohta jagas selgitusi osav mängija Markus Paumets (11), kellel on võistlustelt ette näidata hulk häid tulemusi. Eestis on ta omavanuste seas esikümnes.

Kettagolfi eesmärk on saada ketas võimalikult väheste visetega korvi. Selles osas on reeglid sarnased tavalisele golfile, kus tuleb pallike auku veeretada võimalikult väheste löökidega. «Olen sisse saanud ühe viskega. Tavaliselt läheb ikka kolm viset, enne kui sisse saad,» rääkis Markus.

Ketast saab käes hoida mitmel viisil. Mõnele sobib paremini üks ja teisele teine variant. Foto: Erik Prozes

Kuna see ala talle väga meeldib, on ta mängima meelitanud ka oma parima sõbra, kellega koos saab nüüd koguni võistlustest osa võtta. Kettagolfi on hea mängida õues. Eestis on selleks tohutult radu männikutes, aasadel ja küngaste vahel. «Saab sõpradega looduses aega veeta,» kinnitas poiss. Kõige rohkem meeldib talle mängida Tallinnas Järvel, sest seal on kõige pikem rada – koguni 150 meetrit, mida naljalt ühe hooga viimasesse korvi välja ei viska.

«Mul on jõudu, et visata. Kui käes on jõudu, siis on putt normaalne,» kirjeldas Markus oma häid külgi. Mäest alla on ta ketast visanud kõige kaugemale 132 meetrit, tasase maa peal aga 100 meetrit. Seda on juba päris palju!

Hulk kettaid

Mäng algab kohast, mida kutsutakse tii-alaks. See on igal rajal ära märgitud ning esimene vise tuleb teha just sealt. Kui oled ketta korvi poole teele pannud, saab järgmise viske teha paigast, kuhu eelmine maandus. Ketast võib vahepeal aga julgesti vahetada.

Kettagolfis kasutatakse tavaliselt kolme sorti kettaid. Üks on selleks, et visata eriti kaugele. Selline ketas lendab vuhinal, aga pole just väga täpne. Keskmisele kaugusele viseteks on eraldi ketas, mis hoiab paremini kurssi, kuid ei lenda nii pikka maad.

Päris korvi lähedal kasutatakse puttamisketast. Sellega tehakse viimane täpne vise korvile pihta. Igal tegusal mängijal on hulk kettaid, mille vahel valida. Markusel on kettaid terve seljakotitäis ja iga kuu ostab ta mõne ketta juurde. Kettaid valitakse ka ilma järgi. Kui on tugev tuul, tuleb valida kangem ketas, mis paremini seatud kursil püsib.

Puttamine tähendab golfis viimast lööki, mis palli auku veeretab. Kettagolfis on tegemist viimase täpse viskega, mille abil ketas korvi lendab. Foto: Erik Prozes

Miinustega võiduni

Igal rajal on vastavalt raja pikkusele ära märgitud, mitme viskega võiks seal korvile pihta saada. Selle järgi antakse ka punkte. Kui rajal, kus tavaliselt võiks tarvis minna kolme viset, saad ketta korvi ühe ropsuga, läheb kirja tulemus miinus kaks. Kusjuures miinused ongi kõige paremad. Mida osavam oled, seda rohkem miinuseid saad. Kui samal rajal läheb korvile pihta saamiseks hoopis kuus viset, siis läheb kirja tulemus pluss kolm ja see on juba oluliselt kehvem saavutus. «Tulemus pluss kakskümmend oleks ikka väga halb,» selgitas Markus.

Mänguplatsid on erinevad, aga kõige tavalisem on ühekorraga ette võtta 18 rada. Osaval mängijal kulub selle läbimiseks tavaliselt tunnike, sõbraga koos törts kauem. Viskamiseks on kaks peamist võtet: eestkäsi ja tagantkäsi. Poisi sõnul on hea neid võtteid peegli ees harjutada, siis saab ise näha, mis läheb õigesti ja mis valesti. Ketast saab ka erineval viisil käes hoida. Need võtted on tähtsad, sest Markus viskab ketast õigesti hoides kohe kümneid meetreid kaugemale.

Entusiastlikul kettagolfaril on olemas ports kettaid, mille vahel valida. Foto: Erik Prozes

Suvel meeldib Markusele mängida ja võistlemas käia. Võistlusi on pea iga päev, kui hoolega otsida. Talvel käib ta sellel alal trennis. Ühel nädalal on trenn õues, teisel nädalal toas. Kui soojad riided seljas, siis pole ka jahedama ilmaga õues häda midagi.

Kui maas on paks lumi, võib asi aga päris keeruliseks minna. «Ma kaotasin üheksa raja peale ära seitse ketast,» meenutas poiss. Kui ketas läbi lume vajub, on seda keeruline märgata. Mõned nõksud õnneks siiski on. Võib panna lindi ketta külge, mis on kerge ega vaju koos kettaga lume alla. Läbipaistva ketta alla võib panna ka vilkuvad tulukesed. Mõned kettad säravad aga UV-lambi valguse käes ja neid annab paremini lumest otsida.

Teadmised ja praktika viivad sihile

treener Kristo Raik

Markus on olemuselt elurõõmus ja sihikindel noormees. Trennides näitas ta võimekust teadmisi kiirelt ja kohe praktikas kasutada. See kajastub võistlustel heade tulemustena. Sirguva noormehena on tal kasvuruumi võistlusmentaliteedi osas, aga omast kogemusest tean, et kõik tuleb aja ja kogemusega. Tippspordis või üldse spordis on oluline osa isiksuse kujunemisel, mis toetaks tulemuslikku sooritust – vaimsed ja füüsilised praktikad ning harjumused, mis kujundavad tervikpilti.

Suuremad saavutused on Markusel veel ees, aga Tallinnas Disclandi kettagolfi pargis on ta näidanud stabiilset mängu ja lõpetanud alati esiviisikus. Noore sportlasena on tal kõik uksed valla – aeg näitab, mis valikud Markus teeb ja kuhu välja jõuab!

Sõbrapäevik

Lemmiktund: inimeseõpetus, loodusõpetus

Hingeloom: koer

Lemmiktoit: makaronid hakklihaga

Eeskuju: minu treener Kristo Raik

Laul: Gameboy Tetris, Clicherik&Mäx «Maakas»

 

Eesti on tubli kettagolfi maa

Kristin Tattar. Foto: Alyssa Van Lanen

Tuleb välja, et Eesti sportlased on maailma kettagolfi arvestuses koguni kolmandal kohal. Osavamini loobitakse ketast ainult Soomes ja Kanadas. Augustis käis Tšehhis toimunud Euroopa meistrivõistlustel Eestit esindamas 20 sportlast. Kristin Tattar tuli võistlustelt tagasi hõbemedaliga.