Ajalooline filmiarhiiv peidab endas palju huvitavat

Postimees Juuniori reporterid Rosanna Jürisson ja Nora Leena Vahtra rahvusarhiivi filmiarhiivis. Foto: Herman-Erik Isop

Kuhu lähevad kõik need filmid, mida kinolinal näeme? Kas neid hoiustatakse kellegi kodus, raamatukogus või hoopis kuskil mujal? Tegelikult hoitakse filmipärandit arhiivis, kus see on kaitstud ja hoitud. Meie reporterid Nora Leena (11) ja Rosanna (12) käisid Rahvusarhiivi filmiarhiivis uudistamas, kus meie väärtuslikumad filmid paiknevad.

Rahvusarhiivi filmiarhiiv asub Tallinnas Ristiku tänaval. Lisaks niigi filmiajalugu täis seintele on oma lugu rääkida ka kollasel majal. Saime teada, et maja ehitati 1950. aastatel vanglaks, kus lühiajaliselt hoiti pahandust teinud inimesi. Külastusretke käigus saime tutvuda filmiarhiivi tööruumide ja hoidlatega ning piiluda sisse ajastutruult säilinud vangikambritesse. Kambrid olid päris kõhedust tekitavad. Lisaks rääkisid filmiarhiivi töötajad meile, et nii nagu ka paljudes teistes vanades ja huvitava ajalooga majades kummitab, leidub ka filmiarhiivis oma kodukäija. Kahjuks ei õnnestunud meil kummitusega kohtuda, kuid nii mõnigi töötaja on sellise kogemuse osaks saanud.

Rahvusarhiivi filmiarhiiv. Foto: Herman-Erik Isop

Kogub ja kannab edasi

Arhiiv on asutus, mis kogub ja säilitab ajaloolise väärtusega materjale. Lisaks filmidele säilitab filmiarhiiv ka fotosid ja helifaile. Nora Leena ja Rosanna said teada, et suure hulga arhiivi kogust võtavad enda alla ringvaated, mis olid nii-öelda iganädalased lühiuudised. Need koosnesid minutilistest klippidest. Kui tänapäeval näidatakse enne kinoseanssi reklaame ja filmitreilereid, siis varem näidati hoopis ringvaateid. Nii oli kino vanasti üks peamine uudiste allikas. Ringvaated näitasid inimeste elu ja kombeid. Tänapäeval on ringvaated hea materjal ajaloolastele ja teistele huvilistele, sest need annavad ülevaate tolle ajastu inimeste elust.

Arhiivi ei valita kõiksugu teoseid, vaid nende seast tehakse valik – kaalutakse, kas filmil on piisavalt ajaloolist väärtust, et seda igavesti arhiivis hoida. Seetõttu jõuavad arhiivi ajaloolised materjalid hindamise teel. Hindamine tähendab seda, et Rahvusarhiiv otsustab, millistel dokumentidel on arhiiviväärtus. «Kui film, foto või muu dokument võetakse arhiivi vastu, siis on arhiivi ülesanne seda igavesti säilitada,» sõnas filmiarhiivi töötaja Gerli Toomet. Selleks teevad arhiivitöötajad mitmeid koopiaid, digitaliseerivad ning säilitavad ajaloolise materjali. Arhiivis on esindatud filmid alates eelmise sajandi algusest. Kõige varasemad filmikaadrid on tehtud juba 1908. aastal.

Filmirullide hunnikud

Vanasti tehti filme filmilindile, mis oli valmistatud väga tuleohtlikust materjalist. Arhiivgi oli täis tohutus koguses filmirulle. See on ka loogiline, sest ühele filmirullile mahtus umbes kümme minutit filmi. Seega on ühe filmi jaoks arhiivis päris mitu filmirulli. Tänapäeval valmivad filmid enamasti digitaalselt ja filmitootjad säilitavad neid suuremahulistel kõvaketastel. Küll aga leidub režissööre, kes traditsioonide nimel teevad ka täna filme filmilindile.

Rahvusarhiivi filmiarhiiv on filmirulle pilgeni täis. Foto: Herman-Erik Isop

Eesti filmi loojaks peetakse Johannes Pääsukest, kes juba aastal 1912 näitas rahvale esimesi filmikatsetusi. Just Pääsukese mõningad filmid on koha leidnud filmiarhiivi seinte vahel. Huvitavaks leiuks peavad filmiarhiivi töötajad ka mõned aastad tagasi Rootsist Eestisse jõudnud filmikaadreid. Need filmid olid tehtud juba 1930. aastatel ja haruldaseks teeb leiu asjaolu, et tegemist oli värviliste kaadritega. Nimelt olid vanasti suurem osa filme siiski mustvalged, sest värviline kaamera oli väga kulukas. Mitmed leiud filmiarhiivis pärinevadki väliseestlaste erakogudest.

Nora Leenal ja Rosannal oli filmiarhiivis põnev. Tüdrukute sõnul oli eriti tore näha suuri filmirulle. Uueks teadmiseks peavad neiud fakti, et filmilindid on tuleohtlikud. Samuti oli huvitav teada saada, et ühele rullile mahub kümneminutiline filmilõik. Kui ka sulle võiks pakkuda arhiivi külastamine huvi, siis võta sõbrad kampa ja loe lähemalt filmiarhiivi kodulehelt www.ra.ee.

Eesti animafilmi ajalugu

1930. aastatel hakati Eestis tegema animafilme. Esimene säilinud animafilm on «Kutsu-Juku seiklusi».

Nukufilmi loomisel kasutatakse erinevaid tehnikaid. Näiteks võib tegelased voolida savist, kasutada legomehikesi või luua 3D-printeris uued osad.

Tuntumad Eesti nukufilmid on «Operaator Kõps seeneriigis», «Miriami lood» ja «Kapten Morten lollide laeval».