Vehklemine vanust ei küsi

Eliisabet ja Kaspar Hendrik. Foto: Sander Ilvest

Vehklemine on spordiala, kus vastased püüavad teineteist tabada relvatorke või -löögiga. Tallinnas tegutsevas Musketäri vehklemisklubis käivad teiste hulgas vehklemistrennis ka Eliisabet (11) ja Kaspar Hendrik (13), keda treenib Meelis Loit.

Vehklemises ei mängi olulist rolli treenitava kehatüüp. «Vehkleja ei pea olema pikk ja sihvakas, siin löövad läbi ka lühemad,» täpsustas Loit. Küll aga ei ole tegemist spordialaga, mis sobiks väga noortele huvilistele. Nimelt on tegu küllaltki tehnilise alaga ja mis seal salata, ka epeerelv on üpris raske.

Treener Meelis Loit usub, et vehklemisega võib alustada ka 90-aastaselt, kuna igas vanuses inimesed leiavad sellest midagi. Kes aga soovib tippu jõuda, võiks trenni tulla umbes kümneaastaselt. «Vehklemine sobib neile, kes on võistlushimulised ja proovida võib alati!» kinnitas Eliisabet.

Õpilased Eliisabet ja Kaspar Hendrik vehklemas. Foto: Sander Ilvest

Tüdruk tuli trenni ema ja Kaspar Hendrik isa soovitusel. «Siin olen käinud umbes üle aasta, kuid lisaks käin ka veel taipoksis,» rääkis noormees, kes osales pärast kahte kuud vehklemistrenni juba ka Eesti meistrivõistlustel D-klassis ja saavutas 28. koha. «Mulle meeldib vehklemine,» teatas Kaspar Hendrik enesekindlalt.

Grupiga ja eraldi

Nii Eliisabetil kui ka Kaspar Hendrikul on olemas oma vehklemisvarustus koos relvaga, mis pole paraku sugugi odavad. «Alguses anname muidugi treenitavatele vehklemisülikonna ja mõõga ise, kuid aja jooksul ostavad noored päris enda varustuse,» selgitas Loit.

Vehklemisülikond koosneb mitmest elemendist: tossud, põlvikud, püksid, jakk, alusvest, tüdrukutel rinnakaitse, poistel kubemekaitse, kinnas, mask ja epeemõõk ehk relv. Uuena ostetuna maksavad kõik asjad kokku 400–500 eurot.

Kuna vehklemises kasutatakse mõõka, küsivad alustajad sageli, kas trennis haiget ka saab. «Kui vehkled, siis ei tunne midagi, aga homme on sul sinikad,» muigas treener. Nimelt peab mõõga otsikule mõjuva jõu suurus olema vähemalt 750 grammi, et torge arvesse läheks. Sellest annavad märku mõõga otsa ja vehkleja külge kinnitatud seadmed. Hellad kohad, nagu põlved, tajuvad neid torkeid üpris valusalt. Samas kinnitas treener, et ei tea ühtegi inimest, kes oleks seepärast trennist ära läinud, et sai valusa torke.

Õpilased Eliisabet ja Kaspar Hendrik ja treener Meelis Loit. Foto: Sander Ilvest

Mõlemad noored käivad kaks korda nädalas grupitrennides ja Eliisabet lisaks individuaaltrennis, mille paneb paika treener vastavalt lapse arengule. Noort neiut ootab juba oktoobrikuus sõit Soome, kus toimuvad Põhjamaade meistrivõistlused.

Trennid algavad, nagu ikka, soojendusega ning päris palju tuleb õppida ja harjutada tehnikat. Sealt ka ütlemine, et tegu on tehnilise alaga. «Harjutamise mõttes võivad tehnilised nüansid igavad tunduda, kuid need on vajalikud,» selgitas Loit. «Mida paremini sa liigud, seda raskem on sind torgata!» Muidugi ei koosne kõik treeningpäevad ainult tehniliste oskuste arendamisest, vaid proovida saab vehklemist ka trennikaaslase ehk vastase vastu.

Kindlasti ei saa ühegi noore edulugu esimestes trennides paika panna. Lapsed on erinevad ja lisaks füüsilisele andekusele on vehklemise juures vaja tahtejõudu ning heade tulemuste nimel ka pingutada. «Mõni võib nooremas klassis olla väga tugev, kuid teised avanevad alles 17–18-aastaselt,» täpsustas treener.

Huvi olümpialt

Loit tõdes, et vehklemishuvi on pärast äsja lõppenud olümpiamänge suurenenud. Ta muigas, et sel aastal on oodata vehklemise buumi. Huvi on suur ka täiskasvanute hulgas. «Oleme «Musketäris» mõelnud avada grupi harrastussportlastele, kellel ei ole vehklemise tausta,» mõtiskles ta.

Olümpiamänge vaatasid suure huviga ka Eliisabet ja Kaspar Hendrik. «Mida tähtsam võistlus, seda suurem närv sisse tuleb,» teadis Kaspar Hendrik oma kogemusest. Ka treener ei hoidnud kiidusõnu tagasi ning tunnustas Eesti naiskonda, kes tema silmis näitas olümpiamängudel väga head ja ühtlast vormi. «Nad uskusid endasse ja see tõi ka edu,» oli ta kindel.

Vehklemisest meil ja mujal

Sportlik vehklemine sai alguse Inglismaal 16. sajandil ja Prantsusmaal Louis XIV õukonnas 17. sajandil, mil see oli ainult aadlike ja õppurite privileeg. Spordialaks muutus vehklemine 19. sajandil, kui duellide pidamine Euroopas keelati.

Katrina Lehis. Foto: Tairo Lutter

Eestis on vehklemisspordiga tegeldud 113 aastat. Alates 1991. aastast tegeldakse ainult epeevehklemisega. Epee kaalub umbes 770 grammi. Selle kogupikkus on 110 cm, tera on kolmekandiline ja pikkusega 90 cm. Relva otsas asub kontaktotsik, mis kutsub aparaadis signaali esile siis, kui otsikule mõjuva jõu suurus on vähemalt 750 grammi. See relvaliik on välja kasvanud duellimõõgast. Torkeid fikseerib fiksaator. Mõlemad võistlejad võivad saada korraga punkti, kui torked on sooritatud vähem kui 40-millisekundilise vahega.