Põnev koht ⟩ Iloni Imedemaal tunned end kui raamatutegelane

Postimees Juunior lapsreporterid Karl Martin Veisson ja Anna Maria Veisson külas Iloni Imedemaal Haapsalus. Foto: Madis Veltman

Eestist pärit kunstnik Ilon Wikland, kes on illustreerinud tuntud kirjaniku Astrid Lindgreni raamatuid, veetis lapsena palju aega Haapsalus vanavanemate juures. Tänaseks 91-aastane kunstnik otsustas aastaid tagasi kinkida oma joonistused Eestile ning nii rajati Iloni Imedemaa just Haapsallu.

Iloni Imedemaa ei ole pelgalt muuseum kuulsa kunstniku töödega, vaid siin tekib tunne, justkui oleksid ka ise üks raamatutegelastest, kes on tulnud sõpradele külla. Karl Martin (9) ja Anna Maria (7) ei olnud varem muuseumis käinud, kuid Wiklandi joonistused on neile Lindgreni raamatutest tuttavad.

«Paljud lood ja tegelaskujud on Wiklandil inspireeritud päriselust,» rääkis muuseumi tegevusjuht Laura Eichhorst. Näiteks raamat «Sammeli, Epp ja mina», mille Wikland ise illustreeris ja kirjutas, räägib kunstniku elust ajal, kui ta õppis Tallinna prantsuse lütseumis.

Pärast kooli polnud vanematel peategelase Iloni jaoks aega ja seetõttu võis tüdruk minna kohvikusse, kus oli vanematega kokkulepe, et ta võib tellida kõike, mida soovib. Nii maiustaski neiu suure koguse kommide ja kookidega. Koju kaasa kutsus ta sõbranna, kellega prooviti ema kleite ja kingi ning kogemata joodi käärima läinud kirsikompotti, mis pisut purju tegi. Kui palju sellest loost ka päriselt juhtus ning mis on fantaasia, jäägu lugeja otsustada.

Mattiase majas on puutöökoda, kus toimetab meister Enriko. Foto: Madis Veltman

Karlssoni tuba

Maja kolmandal korrusel on mängutuba ning tõetruud «Bullerby laste» köök ja Karlssoni tuba. Viimane on ka Karl Martinile ja Anna Mariale tuttav tegelane. «Bullerby lapsi ma ise lugenud ei ole, kuid minu emme on,» teadis tüdruk.

Karlssoni tuba on Wiklandi enda kujundatud. «Kas päriselt on ka Karlsson sellises segaduses elanud?» küsis Anna Maria kahtlustavalt. Tuba oli tõesti parajalt sassis ning sealt võis leida kõikvõimalikke asju. «Nii palju kooke ja lihapalle,» märkas Karl Martin, «ja need riided ongi ju tema omad!»

«Kui Astrid Lindgren loo Karlssonist valmis kirjutas, mõtles Ilon kaua, kuidas tegelast kujutada,» rääkis tegevusjuht. «Alguses pakkus ta, et tegelane võiks olla kiilakas, nahktagiga ning pika kübaraga, kuid see kirjanikule ei sobinud.»

Ühel päeval, kui kunstnik oli Pariisis, läks ta igahommikusele tururingile ja märkas meest, kes oli parajalt paksuke, sassis juuste, traksipükste ja ruudulise pluusiga. Siis oli selge, et sellest mehest saabki Karlsson. «Ilon lisas ka propelleri, mida esialgu tegelaskujul ei olnud ning nüüd võibki öelda, et Karlsson on prantslane,» naeris Eichhorst.

Veel oli kunstnikul ja kirjanikul erinev ettekujutus Ronja tegelaskujust raamatust «Röövlitütar Ronja». Kunstnik kujutles tüdrukut pilusilmse ning pikkade sirgete juustega, kuid Lindgreni nägemuses oli tegu metsikuma, sassis juustega neiuga. «Suuri tülisid kahel loomeinimesel siiski ei olnud, pigem sujus koostöö hästi,» võttis Eichhorst teema kokku.

Mattiase maja

Ka muuseumiõues oli palju tegevusi ning kohe alguses said lapsed ülesande leida aiast kuus Kartulilapse tegelast. «Osa selle raamatu tegevusest toimub siin majas,» teadis tegevusjuht ka «Kartulilaste» kohta rääkida. Nimelt oli Ilon koos koera Sammeliga aastaid tagasi muuseumimaja ühte tuppa läinud, kus oli toona veel muldpõrand. Koer kaevas sealt välja mõned idudega kartulid, mille kunstnik kaasa võttis, kartulitele nukuriided selga sättis ning nii raamatu idee sündiski.

Kui Karl Martin ja Anna Maria kartulilapsed üles leidsid, piilusime Mattiase majja, mis on saanud inspiratsiooni raamatust «Vennad Lõvisüdamed». See oli puutöökoda, kus võttis meid vastu Enriko. «Kui vahel tuleb koolis lapsi puutööd tegema suunata, siis siia tulevad nad uudishimust ja meisterdavad vabatahtlikult,» rääkis meister. Kujukeste valmistamiseks kasutatakse peamiselt puidust pesulõkse ja jäätisepulki. Toas on ka salakamber, kuhu isa Mattias vennad Lõvisüdamed peitis. Miks ja kelle eest, tuleb aga ise raamatust lugeda.

Iloni imedemaal on palju põnevat. Foto: Madis Veltman

Põgenes Rootsi

Aastal 2006 avati Ilon Wiklandi joonistuste galerii ning suvel 2009 sai valmis Imedemaa. Külastajaid käib nii Eestist kui ka välismaalt, enamasti Rootsist ja Saksamaalt, kust saabuvad huvilised just kunstniku pärast. Nagu muuseumides ikka, saab ka Iloni Imedemaal lugeda kunstniku eluloo kohta.

Aastal 1944 saatis vanaema toona vaid 14-aastase tüdruku sõja eest Rootsi pakku, kus ta hakkas elama kunstnikust tädi juures. Kohver, millega Ilon Rootsi läks, on muuseumis külastajatele näha. Kirjanik Astrid Lindgreniga kohtus ta 20-aastasena ning nende sõprus ja koostöö kestis ligi 40 aastat, kuni kirjaniku surmani. Kollane maja, kus Iloni vanavanemad elasid, on Haapsalus alles, kuid ei kuulu enam kunstniku perele.

Noorte kunstnike konkurss

Ilon Wiklandi nimelise noore kunstniku konkursist on oodatud osa võtma 14–18-aastased noored. Osalemiseks tuleb oma tööd saata 11. jaanuariks Iloni Imedemaale (Kooli 5, 90502 Haapsalu). Võitja kuulutatakse välja Wiklandi sünnipäeval 5. veebruaril.

Wikland kunstnikuna

• on illustreerinud Lindgreni teoseid: «Bullerby lapsed», «Karlsson Katuselt», «Röövlitütar Ronja», «Vennad Lõvisüdamed», «Pöialpoiss Nils Karlsson», «Madlike» jt;
• kirjutas ja illustreeris ise raamatud «Sammeli, Epp ja mina», mis jutustab Iloni esimesest koolipäevast Tallinnas, ning «Kullake», mis räägib lapsepõlvest Haapsalus;
• koostöös kirjanik Barbro Lindgreniga on ilmunud «Minu vanaema majas» ja «Kartulilapsed», mis samuti räägivad lapsepõlvest Haapsalus;
• on illustreerinud ka Leelo Tungla raamatuid «Anni uhke uudis», «Liisbeti päev», «Tragi tüdruk Kata», «Jõuluajal juhtuvadki imed», «Meie koduloomad» jt.