Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Kirvevise ja ammulaskmine pakuvad muinasjutulist rõõmu

Kati Sarapuu (12) FOTO: Ain Liiva

Sporti on ilmas igasugust. Mõni laps tahab tantsida, teine ujuda ja kolmas hoopiski kirvest loopida! Tähtis on, et igaüks leiaks midagi, mis just talle rõõmu pakub. Kati Sarapuu (12) ja Matvei Popov (10) rääkisid oma ägedatest aladest.

Ühel vihmasel pärastlõunal tulid Kati, Matvei ja nende juhendaja Meelis Pällo Mäetaguse kirveviskamishalli ja näitasid ette, kuidas asi käib. Iga laps võib nimelt kehastuda muinasjututegelaseks või multikakangelaseks, kui ta vibu või kirve kätte võtab. Tohutult nalja saab ka!

Matvei on kibe käsi kirve viskamises. Tal on selleks kahe teraga kirves, mida täpselt ja osavalt märklaua poole lennutada. Kirves on üsna raske ja kui seda kaua loopida, võivad käed ikka korralikult ära väsida. Rõõmu on aga asjast ikka rohkem, eriti kui märklaua keskkohta tabada.

Kirve viskamine kõlab ohtlikult, aga midagi siin karta ei ole. Viskajast tuleb lihtsalt hoida mõistlikku kaugusesse. Ka võistlustel ei tohi minna kirvest ära tooma enne, kui kõik on viske ära teinud. Lisaks ei tohi seista kirveloopija selja taga, sest heiteks tuleb tal parajalt hoogu võtta. Sellised asjad õpitakse kirvetrennis ära kõige alguses ja seni on kõik sportlased pääsenud täiesti terve nahaga.

Matvei Popov (10) FOTO: Ain Liiva

Täpsust võib visata ka panniga

Matvei käib trenni tegemas Mäetaguse mõisa küünis ja lisaks kirvestele saab seal puust pakkude poole lennutada panne, lusikaid ja kulpe. Meelis Pällol on loopimiseks pakkuda lausa mõned vanad nutitahvlid. Kes kirvest visata ei taha, võibki pisema kraamiga alustada ja kui see juba meeldima hakkab, saab panni asemel sõjakirve võtta. Nagu kirvedki, on kogu kraam üsna nüri. Kui relvadele või köögitarvikutele suur hoog anda, jäävad nad niisutatud paku külge ikkagi kinni ja teritamine polegi vajalik.

Matvei on üks osavamaid noori kirveviskajaid Eestis ning kindlasti seisab tal oma alal ees suur tulevik. Ta on valmis selleks, et tulevikus maailma tippudega mõõtu võtta. Selleks et osavust ja täpsust arendada, käib ta päris tublisti trennis. Igal nädalal kaks korda ja iga kord tund aega järjest. Ta julgustab teisi sama ala proovima. «See on nii tore ja põnev!» kinnitas ta. Matvei on kirvest loopinud kolm aastat ning kavatseb sellega jätkata veel kaua.

«Kui trenni tulla, saad märklauale pihta juba esimesel korral. Esimese tunniga saab nõksud selgeks ja hakkab minema,» julgustas poiss. Kirveviskamine on tema sõnul lõbusam siis, kui rahvast on rohkem. Siis saab harjutada ka võistlusteks, kui visata tuleb teiste ees. Kui võistlemiseks läheb, on loopimist ikka päris palju – neli seeriat ja iga kord kuus viset. Igal korral peab vaim olema värske. Kui kirves lendab märklaua keskele, saad viis punkti ja mida ring edasi, seda vähem. Kui kirves pakust täiesti mööda lendab, siis punkti ei saa. Isegi kui see juhtumisi seina sisse pidama jääb.

Terav pilk ja kindel käsi

Kati (12) on tubli vibu- ja ammulaskja. Juba pisikese põnnina tegi ta endale ise vibu ning on oma alale kindlaks jäänud. Ükski teine spordiala pole teda niimoodi köitnud. Kui ta viimati koos treeneriga samast võistlusest osa võttis, sai ta ka juhendajast rohkem punkte ning oli selle üle eriti uhke. Tegelikult oli ka treener Pällo rõõmus, sest tema töö on ennast ära tasunud ja lapsed peavadki oma eeskujudest tublimaks saama.

Treener Meelis Pällo. FOTO: Ain Liiva

Vanaaegse vibu ja ammuga laskmine on omaette kunst, sest erilist sihikut neil ei ole ning lasta tuleb iga kord erineva maa tagant. «Pead sihtima ja mõtlema, kuidas pihta saad. Kui lasen vibu, siis tõmban nööri põseni ja sihin nooleotsaga,» selgitas Kati. Tüdrukule on tehtud just talle sobiv vibu, millega ta käib ka võistlemas.

Ammuga laseb ta samuti väga täpselt. Selle vinnatõmbamiseks on oma nõksud. Ammunöör on kõvasti pingul, muidu ei lennutaks see noolt kuigi kaugele. Seetõttu on nööri pingutamine parajalt raske. Vinnatõmbamiseks tuleb ammu jalaga kinni hoida, kahe käega nöörist kinni võtta ning kogu kraam vinnastada. Kui Kati ammu vinna tõmbab, tundub see lihtne. Selline mulje võib olla aga petlik.

Lisaks laskmisele meeldib Katile kunstikoolis käia ja animet vaadata. Kui talle peaks mõni kuri animedeemon ette jääma, siis Kati käest nad juba ei pääse! Suvel oli vibu- ja ammulaskmine talle juba ka töö eest, sest ta käis kõiksugu üritustel oma spordiala ette näitamas.

Kati riietub vahel keskaegseks ammulaskjaks. FOTO: Ain Liiva

HUVITAVAT: Vibu ja amb

Kõige vanemad vibunooled on leitud Aafrikast ning inimesed on neid relvi kasutanud enam kui 60 000 aastat. Vibuga küttimine ja sõjapidamine oli tõhus, sest noole sai lasta päris kaugele, olles ise samal ajal turvaliselt eemal. Amb sarnaneb vibuga, kuid seda hoitakse veidi teisiti käes. Kui vibu on käes püsti, siis ammu lastakse nii, et see on käes lapiti. Lisaks on seal pisike käepide, millele noole vallapäästmiseks vajutada. Võrreldes vibuga, on ammud täpsemad ja võimsamad, aga samas aeglasemad.

Tagasi üles
Back