Millist elu elasid lapsed keskaegses Tallinnas?

Lapsed keskajal palju koolis ei käinud, suurem osa tarkusi jagati vanemate poolt. Fotol lapsnäitleja Apteeker Melchiori filmivõtetel Tallinna vanalinnas. Foto: Konstantin Sednev

Keskaegses Tallinnas oli lapsepõlv üsna töine. Sagimist oli palju ja niisama lorutamiseks palju aega ei jäänud. Sellest, kuidas lapsed vanasti Tallinnas elasid, rääkis meile kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa.

Pisematele lastele tehti ikka mänguasju. Näiteks puust hobuseid ja luust vurre, mida on leitud ka Eestis. Jõudumööda pidid kõik aga kodustes toimetustes kaasa lööma ning mäng läks mõnikord üle tööks. Toona elasid linnas ka koduloomad ja lapsed pidid nende eest hoolt kandma. Talulapsed läksid seakarja juba kuueaastaselt. Suuremad lapsed pidid hoolitsema ka väiksemate õdede-vendade eest, süüa tegema ja maja korras hoidma.

Kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa. Foto: Joosep Pank

Mõned Tallinna poisid said koolis käia. All-linnas proovis haridust anda dominiiklaste klooster. Lõpuks sai õiguse jõukaid noormehi koolitada Tallinna Toomkool. «Olid ka nurgakoolid, kus õpetati lugemist ja rehkendamist,» rääkis Kuuskemaa.

Õppida sai kloostris

Tüdrukutel oli koolis käimisega keerulisem, aga mõnel õnnestus ikka haridust saada. Nooblimad pered saatsid oma teismelised tütred ja vahel ka pojad mõneks aastaks kloostrisse, et nad seal kombeid ja usuasju õpiksid. Selleks pidi õnne ja raha olema. «Ega nunnad ka ei tahtnud, et seal liiga palju plikasid ringi jookseks ja kilkaks,» tõdes Kuuskemaa.

«Meil ei ole väga palju dokumente, kes ja kui palju seal haridust ja kasvatust said. On teada aga üks tüli poisi pärast, kes oli saanud päranduse. Pirita klooster üritas asja nii sättida, et ta jääkski mungaks,» lisas ta. Enamasti pöördusid noored, kes olid kloostris kasvatust saanud, pärast mõnda aastat tavaelu juurde tagasi. Esimene tütarlaste kool avati Tallinnas alles 17. sajandil Pühavaimu seegis, mitu sajandit hiljem kui poistele mõeldud koolid.

Enamasti õpetasid vanemad lastele ise tarkusi, mida pidasid vajalikuks. Lisaks kodutöödele õpetati palveid ja kirikulaule, sest usk oli vaimuelus esikohal. Vastavalt seisusele selgitati lastele ka käitumisreegleid, sest viisakas pidi ju olema. Head kombed olid vähemalt sama tähtsad kui kõik tarkused ja teadmised!

Ametit õpiti meistri kodus

«Keskajal oli tavaline see, et poisid võtsid üle oma isa eriala,» rääkis ajaloolane. Ameti õppimine käis ka tsunftide kaudu. Need olid ühendused, kuhu olid kokku kogunenud sama ameti esindajad. Oma tsunftid olid näiteks kullasseppadel, lihunikel, kingseppadel ja rätsepatel. Tsunft nõudis oma meistritelt korralikku kaupa ja tagas, et meistri käest ostetu oli hea kraam.

Juba kümneselt võisid poisid minna mõne meistri juurde õpipoisiks. «Esimesel aastal aitas ta meistril koristada, käis turul. Teisest aastast hakati õpetama erialaseid oskusi,» kirjeldas Kuuskemaa. Õpipoisiks olemise aeg sõltus ametist. Lihunikutöö nõuab küll jõudu, aga selle saab ilmselt kiiremini selgeks kui kullassepa oma.

Nii õpilased kui ka sellid elasid meistri juures. Nad ööbisid seal ja said samas toidu lauale ja riided selga. «Palka nad ei saanud, aga said elatud ja õpetatud,» võttis Kuuskemaa teema kokku. Kui õpipoiss oli piisavalt tarkust kogunud ja võis arvata, et ta saaks tööga enam-vähem hakkama, pidi ta tegema eksami. Ta tegi meistri majas proovitöö ja kui meister rahule jäi, sai poiss vabakirja. Seal oli märgitud, et noormees on vaba inimene, sündinud kristlikus peres ja auväärse meistri juures ametit õppinud.

Alaku rännuaastad

Rändama läksid noormehed 16–18-aastaselt. Tüdrukuid toona rändama ei saadetud. Selles vanuses võis hakata mõtlema hoopis abiellumisele. Tänapäevalgi on pärast keskkooli lõppu võimalus minna välismaale kooli, tööle või niisama reisima. Maailm tahab ju avastamist! Kuna Tallinnas räägiti toona saksa keelt, oli lihtne minna kõikjale, kus seda keelt mõisteti. Nii oli kogu Euroopa valla.

«Rännuaastad olid kohustuslikud. Noor inimene oli kogu aeg elanud oma vanemate või meistri juures, kus kõige eest hoolitseti,» märkis Kuuskemaa. Kusagile mujale rännates pidi poiss ise endaga hakkama saama.

Kui noor kingsepasell läks näiteks Lüübekisse, siis ei pruukinud ta seal endale kohta leida ja pidi minema edasi, et teises linnas sobiv koht leida. 3–4 aasta pärast otsustas noormees, kas tulla tagasi sünnilinna või jääda paigale sinna, kuhu ta oli oma rännakutel jõudnud. Siis oli ka aeg mõelda meistriks saamisele. Rändamine ja võõrsil õppimine aitas omandada uusi oskusi ja tõi värskeid mõtteid.

Kes elasid keskaegses linnas?

• Linna ümber elasid talupojad, kes kasvatasid loomi. Loomi peeti ka linnas ja nii olid tänavad üsna mustad.
• Linnas ja selle ümbruses oli mitu kloostrit, kus elasid mungad ja nunnad.
• Kõrtsmikult võis tasu eest saada süüa ja juua.
• Tallinnas elas ka palju jõukaid kaupmehi.
• Ühegi draakoni kohta tolleaegsest Tallinnast andmeid ei ole.