Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Tallinna tänavatel jalutasid lehmad ja elevandid

Postimees Juuniori reporter käis vaatamas näitust keskaja linnaloomadest Kiek in de Köki tornis. FOTO: Remo Tõnismäe

Keskajal pidid linnaelanikud kodu jagama rottide, sigade ja lutikatega. Siga pandi lõpuks nahka, rottidest ja lutikatest püüti aga suure vaevaga vabaks saada. Pea sada aastat tagasi on Tallinna tänavatel ringi vantsinud ka elevandid.

Kiek in de Köki tornis saab näitusel «Linnaloom. Lehm, lutikas ja lohe Tallinna ajaloos» näha, millised loomad omal ajal linna vahel ringi kõndisid, öösel inimestele kaissu pugesid ning ennast ka unenägudes ja fantaasiates sisse seadsid. Postimees Juunioriga käis näitust uudistamas Henri (6), kes lahkete muuseumitöötajate abiga kehastus keskaegseks hansakaupmeheks ja möirgavaks lõviks.

Loomi oli keskaegses linnas tohutult ja enamasti ei olnud nad mitte lemmikuteks, vaid neid peeti toidu ja töö pärast. Hobustega veeti kaupu, reisiti ja kui vaja oli, ratsutati nende seljas sõtta. Kusjuures sõjahobused olid eriti hinnas. Kõiksugu ratsusid oli parimatel päevadel linnas sadu ja sadu. 19. sajandi lõpus vedasid hobused ka Tallinna esimesi tramme Kadrioru ja Kopli vahel.

Sead nii hinnas ei olnud ning nemad lõpetasid oma elu tavaliselt kellegi pidusöögina. Enne seda veetsid nad oma päevi kaupmeeste tagahoovis seaelu elades. Kuigi inimesed on sea suhtes tihtipeale olnud üleolevad, on siga üsna nutikas loom ja teab, mis on hea. Muuseumi külastusjuht Ade Lehtse rääkis, et ka linnasead tahtsid maitsta kõike, mis kasvas köögiviljaaias. Selleks et sea seiklustele piir panna, olid loomadel teinekord kaelas searangid. Rangid olid nii kobakad, et nendega aia vahelt läbi ei pääsenud. Kes tahab, saab näitusel maiaks seaks kehastuda ja range kaela proovida.

Lutikad ja kilgid

Jõukad kaupmehed pidasid linnas ka kanu ja lehmi. Veel 150 aasta eest oli Tallinnas iga kümne inimese kohta vähemalt üks kits, lehm või siga, ehk siis kokku umbes 3000 looma ringis. Seda on rohkem kui praegu Eesti kõige suuremas farmis! Selline hulk loomi jättis endast maha ka parajalt mustust.

Lutikad ja satikad valmistasid keskaja inimestele palju peavalu. FOTO: Remo Tõnismäe

Kiek in de Köki külastusjuht Peeter Talvar sõnas, et kõik see on arheoloogidele teinud suurt rõõmu. Loomad trampisid neist maha jäänud sõnniku nii kõvasti kinni, et õhk sinna vahele ei pääsenud. Nii on kõik linnakodanike käest maha pudenenud kila-kola sõnniku sees hästi säilinud ja meie saame vanu vidinaid imetleda.

Suvel võisid olud linnas olla veidi avaramad. «Suviti aeti loomad karjavärava kaudu välja mere poole karjamaadele. Vaevalt et nad õhtul jälle linna tagasi aeti, nad võisid seal olla pikemalt,» rääkis Lehtse. Sügise saabudes olid kõik lambad ja kitsed jälle talvekorterisse tagasi oodatud.

Majapidamistes olid end sisse seadnud ka sellised elukad, kellest püüti iga hinna eest lahti saada. Näitusel saab näha eriti pirakat kilki, prussakat ja lutikat. Viimane pahalane peitis end padja alla, oodates himuga, millal keegi voodisse magama heidab, et saaks vaid verd imeda. Lutikatega oli omal ajal parajalt peavalu. Voodiriideid pesti ja suitsutati, et nad jalga laseksid. Saunas sai ka satikatest lahti, sest nad ei talu suurt kuumust.

«Meil on maal ka toas kilk. Ta tuli, kui vanaemal oli sünnipäev ja laulis talle sünnipäevalaulu,» rääkis Henri. Erinevalt lutikast, kes voodis näksab, on kilk tõesti üsna ohutu majanaaber. Nimelt meeldib talle laulda ja toidujääkide kallal nahistada.

Kanaarilinnud ja kaelkirjakud

Mõned elukad on linnaelanikele ka rõõmu toonud. Nii peeti Tallinnas toreduse pärast juba 18. sajandil kanaarilinde. Sellest ajast on säilinud kuulutus, kuidas kanaarilind on plehku pannud ja teda otsitakse taga.

Tsirkustega jõudsid Tallinnasse lõvid. Kiek in de Kökis õnneks ühtegi lõvi ootamas ei ole. Kes tahab, saab ise puuri pugeda ja lõviks kehastuda. FOTO: Remo Tõnismäe

Tsirkustega koos jõudsid Tallinna isegi kaelkirjakud ja elevandid! Tänapäeval liigume selles suunas, kus mõeldakse ka loomade heaolule ning elevante enam naljalt tsirkusesse ei võeta. Elevandil on oma eluga muud põnevat teha. Näitusel saab näha aga fotot sellest, kuidas kunagi on uhke tsirkuseelevant patseerinud Tallinnas mööda Viru tänavat.

Vanasti olid linnainimeste elus tähtsal kohal ka sellised loomad, keda pärismaailmas ei kohta. Toona reisiti vähe ning mõnus oli mõelda, milliseid põnevaid loomi võiks maailma kaugemates servades elada. Kindlasti aitasid mõttelennule kaasa meremehed, kes oma seiklustest pajatasid. Sageli räägiti lugusid kurjadest draakonitest. Ükssarved jälle olid lugudes uhked, kuid heatahtlikud. Nemad võtsid kuulda ainult noorte neiude sõna.

Nii inimesel kui ka kaelkirjakul on seitse kaelaluud. Kaelkirjakul on need oluliselt pikemad kui meil. FOTO: Remo Tõnismäe

Väike veski

Kõik teavad mängu trips-traps-trull. Keskajal tunti seda nime alla väike veski. Kuigi mängulaud näeb välja veidi teistsugune, on reeglid täpselt samad. Eri värvi nupud tuleb asetada joonte ristumiskohta ning võidab see, kes kolm nuppu ritta saab. Nuppe pannakse lauale kordamööda ning vastase võitu tuleb igal juhul takistada.

Tagasi üles
Back