Jonatan Osa (8) ja Ruuben Vaga (8) on Viimsist pärit poistena pigem harva trammiga sõitnud. Kuid noormehed teavad, et depoo on koht, kus tramme värvitakse, parandatakse, pestakse ning ööseks ka pargitakse.
Reportaaž ⟩ Mis toimub trammidepoos?
/nginx/o/2021/10/18/14149135t1h4c10.jpg)
23. september 2021, 20:12
Depoos nägime trammi, mida just värviti. «Sageli sõidetakse trammid katki, aga päris uut kohe ei osteta,» selgitas trammide remondi- ja hooldusosakonna juhataja Alan Pikk. Põhiliselt sõidavad trammidele otsa autod, mille juhid vahel küsivad, et miks tramm eest ära ei keeranud. Kuna uue trammi hind on paar miljonit, siis maha kandmine on viimane variant. «Mida vanem tramm, seda kõvem,» naljatles Pikk.
Hispaaniast tulnud madalapõhjalised CAF Urbos AXL trammid kaaluvad umbes 48 tonni ja on 31 meetrit pikad. «Oma eluaja jooksul, mis on 35–40 aastat, sõidab tramm umbes kolm miljonit kilomeetrit,» rääkis Pikk ja tõi võrdluseks, et ühe bussi eluiga on umbes kümme aastat.
Trammijuhi töö
Suur osa autojuhte iga väikse mõlgi pärast kohe oma masinat parandusse ei vii, aga trammidega on teine lugu. Kuigi trammijuht näeb kabiinist kaameratega kogu sõiduki salongi, veendub ta ka lõpp-peatuses, et sõiduk oleks puhas ja terve. Kui see nii ei ole, sõidab juht depoosse ning vahetab trammi puhta ja terve vastu välja. «Liinil olev tramm on alati terve,» kinnitas tehnikaosakonna spetsialist Katri Metsma.
Kel on õnnestunud piiluda trammijuhi kabiini, on ehk märganud, et seal pole rooli, vaid ainult gaasi- ja pidurikang. «Sellest tuleb juhil alati kinni hoida, sest muidu arvab tramm, et juhtiga on midagi juhtunud, näiteks terviserike ja jääb automaatselt seisma,» rääkis Pikk.
«Kas tramm sõidab 70 km/h?» küsis Ruuben trammikabiini uudistades. Seda siiski mitte, sõidukiirus linnas on vastavalt seadusele maksimaalselt 50 km/h, kuigi tramm tõesti suudaks sõita ka 70 km/h.
Pärast teist maailmasõda aastal 1945 muutus trammijuhi ametikoht populaarseks just naiste hulgas. Tänaseks on trammijuhte kokku umbes 150 ja nendest vaid paarkümmend on mehed. «See on naiste jaoks hea elukutse, mis ei nõua füüsilist jõudu,» lisas Metsma. Trammijuhiks saamise eelduseks on B-kategooria juhiluba ning vanust peab olema vähemalt 21 aastat.
Kuigi tundub, et trammijuht töötab üksinda, siis tegelikult on tal taustajõuna olemas ka dispetšer. See on inimene, kes vajadusel raadiosaatja kaudu trammijuhiga suhtleb. «Trammijuht annab dispetšerile teada, kui kuskil on näiteks juhtunud õnnetus, aga ka siis, kui trammis keegi vägivallatseb ja talle on tarvis kas turvamees või lausa politsei kutsuda,» täpsustas Metsma.
Trammide nimed
Tähelepanelik reisija on näinud, et trammidel on nimed. Nimede valimiseks korraldati kampaania ja esimesena saidki endale nimed Hispaaniast tulnud CAF Urbosi trammid. «Kõik trammid kannavad populaarseid naistenimesid, nagu näiteks Paula, Anna, Annika, Triinu, Kersti,» tutvustas Metsma tramme.
Retrotrammid, mis sõidavad Kadriorgu, on nimetatud tuntud Eesti riigitegelaste järgi. «Tramm tundub siis isiklikum, kui tal on nimi,» arvas Metsma. Sõitmas näeb ka n-ö muusikatramme, mis on nimetatud armastatud lauljate või ansamblite auks. Kuigi artistinimelises trammis täna veel tema loomingut ei kostu, pidas Metsma seda heaks ideeks.
Trammiliiklus pandi Eestis käima kolme ärimehe eestvedamisel aastal 1888 ehk 133 aastat tagasi. Esimesed liinid olid lühikesed ja tramme vedasid hobused. «Ühe trammi ees oli üks hobune ja rööpad tegid tema töö kergemaks,» täpsustas Metsma. Trammidepoo asub kesklinnas aadressil Vana-Lõuna 41. See ehitati aastal 1936 ja Koplis asuv depoo aastal 1914. Kahes depoos on täna kokku 65 trammi.
Kohvik-tramm
Olemas on veel kohvik-tramm, mis sõidab vastavalt kodanike tellimustele. Trammis saab süüa ja juua, tähistada sünnipäevi või teha niisama lõbusõitu. Kohvik-trammi nimi on Pauliine, mis on pandud esimese teadaoleva naistrammijuhi järgi. Hetkel on tramm aga remondis.