Intervjuu ⟩ Noored tõid üheksa päevaga näidendi lavale

Noored näitlejad harjutasid ka seda, kuidas endale grimmi teha. Siin teeb Arabella pilti sellest, kuidas see töö käib. Arabellast endast tehti teatris üsna vana daam. Joosep piilub grimeeritava selja tagant. Foto: Imbi Mälk

Minu nimi on Meribel ning teater on mulle väga südamelähedane. Seekord avanes mul võimalus teha intervjuu Vanemuise teatri Kollase Kassi suvekooli osalejatega. Oma kogemusest etenduses mängimisel rääkisid Elo Mai Lepp (15), Arabella Antons (16) ja Joosep Vall (17). Noored näitlejad puhusid Juunioriga juttu pärast peaproovi Vanemuise väikeses majas.

Kuidas kuulsite Kollase Kassi suvekoolist?

Elo Mai: Mina olen juba kolmandat korda siin, sain sellest teada isalt. Siin on alati väga põnev olnud.

Arabella: Mina sain teada õelt, et selline asi olemas on. Aga kuna eelmisel aastal jäi see ära, siis ma ei saanud tulla.

Joosep: Mina olen siin teist korda, viimane kord meeldis väga ja kui sain teada, et sel suvel ka ikka toimub, registreerisin kohe ära.

Kuidas teil prooviesinemisel läks?

Arabella: Casting’ul läks hästi, sest jõudsime siia välja. Pidime lugema üht luuletust, proosapala, laulma ja tantsima. Priit ja Ken (etenduse juhendajad – toim) suutsid luua vaba õhkkonna, et läksid sinna ja olidki selline nagu oled.

Kas oli raske üheksa päeva jooksul kõik selgeks õppida?

Arabella: Tegelikult tegime eeltööd ka. Enne siiatulekut õppisime tekstid pähe. Päevad on olnud väga pikad ja väsitavad, aga oli põnev.

Joosep: Eile, päev enne peaproovi, läks meil peaaegu kella 23ni välja, aga midagi väga hullu ei ole. Kõige keerulisem on salvestamine, et mis sa teinud oled ja kuidas see mõjus.

Kas teksti oli keeruline pähe õppida?

Arabella: Alguses oli, kui nägin, kui palju teksti oli. See ehmatas natuke ära, aga muidu ei olnud raske. Lihtsalt pidi hakkama varem õppima.

Joosep: Mul teksti väga palju ei olnud, aga olid mõned stseenid, kus tegelikult tekst sünnib laval. Pigem ei tulnud raiuda teksti endale kivisse, vaid improviseerida.

Elo Mai: Mul pakikandjana oli väike sõnaline roll ning tuvid teevad ainult ühte ja sama häält, sellega raskusi ei olnud. Pidime tuvidega ka kolm itaaliakeelset laulu pähe õppima, nendega oli natuke keeruline, aga muidu mitte.

Kui pikalt võttis aega enda valmissättimine?

Arabella: Vähemalt pool tundi läks grimmile. Kleit ja kingad lähevad ruttu selga.

Joosep: Täna proovisin endale esimest korda grimmi teha ja nägin päris vahva välja. Aga muidugi juhendatakse ka ikka kõiki.

Uhketes kostüümides nägi kogu trupp väga hea välja. Foto: Imbi Mälk

Kuidas saite hakkama valguse, helikunsti ja grimeerimisega?

Elo Mai: Tehnilisel poolel olin meist kolmest abiks ainult mina, aga grimeerijad saavad minu arust päris hästi hakkama. Sel aastal oli abiks valguskunstnik Imbi Mälk, kes töötabki Vanemuises. Kogu tehniline pool, millega meie tegelesime, sujus minu arust päris hästi.

Kas proove tehes juhtus ka mõni naljakas äpardus?

Arabella: Mul kukkus üks kohver maha ja läks keskelt pooleks. Pärast astus keegi endale veel kruvi jalga. Aga need asjad lisavad just vürtsi juurde.

Joosep: Komistamisi ikka tuleb ette.

Mis teile näitlemise juures meeldib?

Elo Mai: Mulle meeldib see, et saan olla keegi teine. Näitlemine on nii lai asi, et ühel hetkel pead mängima viieaastast tüdrukut ja teisel hetkel näiteks tuvi, nagu siin etenduses.

Arabella: Neid võimalusi, mida ma saan mängida, on nii palju ja need on nii erinevad, et kogu aeg on midagi uut. Kui lähen lavale, tunnen end hästi vabalt. On teistsugune võimas tunne, mida ei saa sõnadesse panna.

Joosep: Just see, et saadki panna end kellegi teise rolli või olukorda ja näha asju läbi teise inimese silmade. See on päris huvitav.

Kas olete ka varem kuskil lavastuses kaasa löönud?

Arabella: Ainult lasteaianäidendites.

Elo Mai: Näiteringiga oleme käinud esinemas ja festivalidel samuti.

Joosep: Praegu olen sellises teatritrupis nagu Maarja teater, seal on olnud mitmeid lavastusi.

Mis jäi teile selle üheksa päeva jooksul kõige rohkem meelde?

Arabella: See, et kui lähed lavale, peab alati olema suur tahe. Sinna ei lähe lihtsalt niisama. Sul peab kogu aeg olema tahe, mida tegelane parajasti tahab ja mida selle nimel teed.

Meribel noori näitlejaid intervjueerimas. Foto: Adele Johanson

Mis nõu annaksite noortele, kes tahaksid samuti Kollase Kassi suvekoolis midagi toredat teha?

Elo Mai: Casting’ul ei maksa üldse karta, ole lihtsalt sina ise. Isegi kui juhtub, et järgmisel aastal ei saa, siis alati on olemas jälle järgmine aasta.

Arabella: Pead olema enesekindel ja endasse uskuma.

Joosep: Siin ei ole midagi hirmsat, mille pärast kartma peaks, lihtsalt ole endas kindel.

Kas tahaksite tulevikus näitlejaks saada?

Joosep: Ma tegelikult loodan, et minust saab tulevikus ooperisolist. Praegu õpin Heino Elleri muusikakoolis klassikalist laulu ja loodan selle eesmärgi nimel edasi töötada.

Elo Mai: Ma proovin sisse saada lavakunstikooli ja oleksin kindlasti väga õnnelik, kui saaksin tulevikus olla teatritrupis näitleja. Aga kui elutee läheb teistpidi, ei ole ma sellepärast õnnetu.

Arabella: Nii kaua, kui ma mäletan, olen tahtnud saada näitlejaks. Vahepeal oli kahtlus, kas see on ikka mulle õige, aga pärast seda lavastusprotsessi on mu otsus täiesti kindel.