Ronida saab ka kaljude puudumisel
/nginx/o/2021/10/18/14149135t1h4c10.jpg)
7. oktoober 2021, 12:00
Tallinnas asuvas ronimisministeeriumis ronitakse ilma julgestusvööta, vaid käsi ja jalgu kasutades, neljameetrist seina mööda üles ja alla. Abiks on ronimisnukid, teadlik tehnika ning soov sõna otseses mõttes tippu jõuda.
Tuleb välja, et igas ministeeriumis ei olegi ministrit. Ronimisministeeriumi üks asutajatest Mikael Orkomies ütles naljatledes, et tema on hoopis nõunik. «Nõunikud on targemad ja pole poliitikaga seotud,» naeris mees.
Tegelikult polegi tegu päris ministeeriumiga, vaid aastal 2014 loodud ronimiskeskusega. Kuigi Orkomies on rahvuselt soomlane, kinnitas ta, et Soomes ronimisministeeriumi ei ole, ent Eestis oodati keskuse avamist suure huviga. «Nimetada keskus Tallinna ronimiskeskuseks tundus igav ega meeldinud mulle. Nii panimegi nimeks hoopis ronimisministeerium, mis on pisut pikk, kuid naljakas ja originaalne,» meenutas ta keskusele nime panemist.
Roni sama värvi nukkidel
Ronimisministeerium on ehitatud bouldering-ronimiseks ja selle kohta eestikeelset sõna ei olegi. Poolenisti naljatledes tõlkis Orkomies sõna rahnumiseks – rahn on kivi, mille läbimõõt on suurem kui üks meeter.
Ronimisseina vaadates jääb mulje, et värvilised ja struktuurilt erinevad nukid on seinale kinnitatud suvaliselt. Tegelikult on paigutus väga teadlik. Aeg-ajalt toimub raja keeramine ehk nukkide ümber paigutamine, et hoida ronimisel põnevust ning pakkuda ronijatele uusi väljakutseid. Tuleb täpsustada, et mitte iga ronija ei ole hea rajameister, sest nukkide paigutamine tühjale seinale on omaette oskus.
Ronija ülesanne on tippu välja jõuda. Selleks tuleb kasutada vaid sama värvi nukke, millest omakorda moodustuvad rajad, mis on loodud vastavalt ronija võimekusele. Näiteks laste käte haardeulatus on täiskasvanu omast erinev ja seetõttu juba füüsiliselt ei pruugi laps täiskasvanutele mõeldud rajal nukkideni ulatuda.
Noored trenni
Treener Jaak Kukk on üks nendest, kes noortele bouldering-stiili õpetab. «Noorte trennides pannakse suurt rõhku tehnikale, et korralik aluspõhi toetaks alaga jätkamist,» selgitas ta. Trennis käivad teiste hulgas kuueaastased Aasa Lo Veermets ja Lasse Müller. «Jube ei ole ja alla kukkuda ma ei karda,» oli tüdruk enesekindel. Treener tõdes, et mõnikord kardavad lapsed kõrgust ning siis on abiks mängulised võtted ja innustamine. «Last sundida ei tohi, kuid oluline on järjepidevus ja oskus asju mänguliselt lahendada,» jagas Kukk treenimise saladusi.
Mikael Orkomies tõdes, et enamik ronijatest on vanuses 25–35 ja noored vanuses 3–13, aga vahepealses vanusegrupis ronijaid napib. Ta tõi võrdluseks jalgpalli, kus trennidega alustatakse noorelt ning mõistetakse, et tippu jõudmiseks tuleb treenida järjepidevalt, aga miskipärast kaob ronimise puhul selle ala vastu huvi teismeeas.
«Ronima tulemiseks on tarvis vaid huvi,» usub Orkomies. Igas kasvus ja vanuses inimesed leiavad tema sõnul endale läbimiseks sobiva raja. Ronimisseinad on erineva kalde all, näiteks positiivse kalde all on sein kaldu väljapoole, mis muudab ronimise kergemaks. Negatiivse kaldega on siis ettepoole kaldega sein, mis nõuab ronijalt üsna häid oskusi. Ronima tulles ei pea olema väga tugevad käed, kuid raskemate radade puhul on see tõesti eeliseks. «Tere tulemast ronimisjõusaali!» julgustas Orkomies huvilisi.
Siseruumides ronimine
Bouldering on hea vahend kaljuronijate treenimiseks. Kaljuronijad rajasidki siseronimisseinad selleks, et oleks võimalik treenida ka siis, kui ilmastikutingimused seda looduslikel kaljudel ei võimaldanud või kui kaljud asusid liiga kaugel, näiteks teises riigis. Tänaseks on paljudele harrastajatele siseronimine eraldiseisev viis hoida oma füüsilist ja vaimset vormi. Ronimisseinte eeliseks on mitmekülgsus, sest ronimisnukke on võimalik ümber tõsta ning seeläbi luua piiramatu hulk erinevaid ronimismarsruute.
Tänaseks on bouldering iseseisev spordiala, mille populaarsus maailmas aina kasvab ning milles peetakse ka võistlusi. Sellest aastast alates on see ka üks olümpiaaladest.