Külas loomaaias ⟩ Vaadates märkamatuks jäävaid putukaid

Tallinna loomaaias toimunud putukanäitust käisid kaemas Postimees Juunior reporterid Kirsi ja Kaspar Koel. Foto: Remo Tõnismäe

Putukad on planeedil Maa toimetanud üle 400 miljoni aasta. Looduses ei pruugi nad kohe silmagi jääda, kuid Tallinna loomaaia putukanäitusel «Väikeste elukate elutähtsad ametid» leidsid Kirsi (11) ja Kaspar (9) Koel üles ka kõige paremini peitu pugenud putukad.

Loomaaias töötab vabatahtlikuna Eduard Valli (14), kelle ülesandeks on putukaid toita ja veenduda, kas nad on ikka elus. Näitusel olevate putukate toidulaud on erinev. Mõned on kõdusööjad, teised maiustavad värskete puu- ja juurviljadega ja kolmandad, näiteks palvetajaritsikad, eelistavad õhtusöögiks prussakaid.

Paar nädalat tagasi oli teadmata põhjustel üks palvetajaritsikas oma liigikaaslasel pea otsast hammustanud. Eduardi sõnul on selline käitumine pigem ebatavaline. «Pärast paaritumist võib juhtuda, et isane putukas süüakse emaste poolt ära, kuid praegu pole teada, miks putukas peast ilma jäi,» oli juhtunu noormehele arusaamatu.

Loomaaia vabatahtlik Eduard Valli tutvustas Kirsi ja Kaspar Koelile erinevaid putukaid. Foto: Remo Tõnismäe

Õde-vend Kirsi ja Kaspar tunnevad end putukate seltsis üldiselt hästi. «Ma ei karda isegi herilasi, kuna käin tihti pargis ja olen harjunud, et nad tulevad minu maiustuste peale,» teatas Kirsi, kes on paraku mitmel korral ka nõelata saanud. Neiu arvas, et putukad on põnevad ning Kaspar lisas, et ka ägedad.

Uudistasime koos puure, kus nägime 12 liigist elusaid putukaid, kellest mõned olid üsna suured, näiteks hiidritsikad. Siiski oli esmapilgul neid raske märgata, sest nad sulandusid ülihästi puuris olevate puulehtede sekka. Leides ühest puurist viburämbliku, hüüdis Kaspar «iu!». Õde Kirsi arvas, et on kuskil ämblikku ka päriselus näinud, ent tõdes, et tegu on tõesti pisut hirmsa loomaga.

Näitusel sai putukaid ka päris lähedalt uurida - suisa mikroskoobiga. Foto: Remo Tõnismäe

Vabatahtlik Eduard võttis puurist hiid-oliivtuhatjala ja näitas looma meile lähemalt. «Neile meeldib olla hämarates, kõdunevates kohtades,» selgitas noormees, miks mõnes puuris on pimedam ja teistes jälle valgem. Kirsile pakkus tuhatjalg huvi, kuid Kaspar oli natukene hirmul. «Ta ei suuda hüpata, võib ainult piimjat vedelikku eritada,» proovis Eduard Kasparit rahustada, ent Kaspar jäi arvamusele, et tuhatjalg on kahtlane.

Muidugi on putukate hulgas ka neid, keda enamik inimesi alati ilusaks peab – liblikaid. «Suured liblikad on nagu filmidest,» leidis Kirsi vitriine uudistades. Liblikate kõrval on veel mitmeid suuremaid ja väiksemaid putukaid, keda vaadates tekkis küsimus, kuidas neid küll kinni püüti. «Selleks tuleb võrguga ringi joosta,» pakkus Kaspar. Kui ta ise võrku käes hoidis, hakkas noormees kahtlema – nimelt oli võrk viiemeetrise käepideme otsas, millega jooksmine tundus väsitav.

Noorte küsimustele vastas Tallinna loomaaia loodushariduse spetsialist Leif-August Kirs.

Kas putukanäitusel vitriini taga on putukad, kes on kunagi elus olnud?

Just, need putukad on loodusest püütud, seejärel vastava tehnikaga sirutatud ja kuivatatud. Kuivatatud kujul võivad putukad säilida tuhandeid aastaid, kui nende eest hoolt kanda ja tingimusi sobivana hoida. Näiteks on leitud muumiate hauakambritest surnud täisid, kes olid seal olnud ligi 2000 aastat.

Nõelastatud putukad säilivad nii hästi, sest putukate skelett ei ole keha sees nagu meil, vaid hoopis katab keha väljastpoolt ja koosneb tugevast kitiinist. Ka luulise skeletiga loomadel säilivad ju luud tuhandeid aastaid, niisamuti ka putukaskelett. Nii pikaks säilitamiseks on aga vaja sobivat tingimust, mis putuka puhul tähendab kuivust.

Kuidas putukaid püütakse?

Kõige tuntum viis on liblikavõrk, millega saab ringi lendavaid putukaid taga ajada. Niimoodi saab kätte aga vaid suuremaid liike, keda on looduses silmaga hästi näha. Enamik putukaid peidab end taimestiku varjus, seega palju kirjum seltskond jääb võrku siis, kui «niita» võrguga läbi heina või põõsastiku.

Öösel püütakse putukaid valge lina ja säravate lampide abil. Putukad orienteeruvad öösel kuuvalguse abil ning särav lamp keset pimedust ajab nad segadusse, mistõttu jäävad nad lambi lähistele ringi lendama või konutama. Teadlased kasutavad oma töös enamasti aga lõksutüüpi püügivahendeid, mida saab kuskile üles seada ning mõne aja pärast tühjendada. Selliste lõksudega ei pea ise pidevalt püügiprotsessi juures olema ning saab väga hea ülevaate, milliseid ja kui palju putukaid mingis kohas elab.

Mille järgi valiti putukad, keda elusana näha saame?

Enamik neist olid loomaaias juba varem olemas, kuid külastajate jaoks varjul. Sealt valiti kõige efektsemad liigid ehk suuremad ja värvikirevamad. Ülejäänud putukad telliti juurde. Valik on tehtud ka selle põhjal, et oleks esindajaid igast putukaametist, mida näitusel tutvustatakse.

Kas hiid-oliivtuhatjalg on ka putukas?

Ei, tuhat- ja sadajalgsed on hoopis hulkjalgsed. Nad on putukatele lähedane rühm ja täidavad putukatega samasuguseid rolle looduses, kuid on oma kehaehituselt putukatest erinevad. Näiteks on igal putukal alati kuus jalga, kuid hulkjalgsetel alati rohkem. Ka ei ole ühelgi hulkjalgsel tiibu.

Kuidas saab loomaaeda vabatahtlikuks tulla?

Kuulutasime enne näituse avamist sotsiaalmeedias välja, et vajame abilisi putukate hooldamiseks. Huvilisi oli väga palju ja nii saimegi endale kooliõpilastest meeskonna, kes käib kaks korda päevas meie elusputukate eest hoolitsemas. Põhiülesanded on terraariumite puhastamine, toidu ja vee vahetamine ning niisutamine.

Mida tehakse loomaaia noorteklubis?

Loomaaia noorteklubi on huviring, kus käivad koos noored alates põhikooli lõpuklassist. Kokkusaamised toimuvad kaks korda kuus, millest ühes toimub Aleksei Turovski loeng ning teises teeme enamasti midagi praktilist. Näiteks uurime koljusid, valmistame loomaaialoomadele põnevaid mänguasju, käime loomaaias loomi uurimas jne. Huviringi kuumakse on 15 eurot