Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Saame tuttavaks ⟩ Mai Mariat paelub zooloogiamet

Mai Maria Klaus FOTO: Mailiis Ollino

Zooloogi ametist unistav kirjandus- ja kunstihuviline Mai Maria Klaus (11) voolis plastiliinist valmis hulga putukaid ja loomi. Suvel avatigi Pärnu keskraamatukogus tema esimene putukanäitus «Putukate piknik merelohega». Väljapanek on nüüdseks küll maha võetud, kuid tüdruk usub, et viimaseks see näitus tal ei jää.

Mai Maria on suur loodushuviline, kes ammutab teadmisi elusloodust uurides ja loodusentsüklopeediaid lugedes. «Need on minu jaoks huvitavad,» rääkis ta vaimustunult.

Putukate voolimise idee tekkis tüdrukul raamatukogus voolimisraamatuid vaadates. Mai Maria tahtis kõik raamatus olevad putukad järgi voolida, kuid täpselt üks ühele ta neid siiski ei teinud. «Mõnikord mul ei olnud näiteks sellist värvi, mis raamatus oli, siis pidin olema loominguline ja selle asendama,» selgitas neiu. Järjest valmivad putukad tekitasid soovi neist ka näitus kokku panna.

Loodust, eriti putukaid uurib tüdruk muidugi ka päris elus. Enneolematu mälestuse jättis talle 2018. aasta suvel Pärnu rannas nähtud suur hulk lepatriinusid, keda tüdruk ka ise uudistamas käis. Toona oli rannas haruldaselt palju lepatriinusid, kes olid lehetäide nappuse tõttu näljased. «See oli ainus kord, kui pidin lepatriinude eest põgenema, kuna nad tahtsid mind hammustada,» naeris ta.

Mai Maria poolt käsitsi voolitud putukad. Tüdruk pole kunagi oma kujukesi kokku lugenud ega oska seetõttu öelda, kui palju tal neid on. FOTO: Mailiis Ollino

Mõnus tegevus on lugemine

Mai Maria õpib Pärnu vabakoolis, sellest õppeaastast küll koduõppel. «See tähendab, et õpin kodus, ei pea õpikus näpuga järge ajama, vaid saan ise valida, kuidas teemad omandan. Vahepeal käin siis ka õpetajatele õpitu kohta vastamas,» selgitas tüdruk.

Üsna palju vabast ajast veedab neiu Pärnu keskraamatukogus. «Siin saab muidugi lugeda, kuid ka arvutis olla, lauamänge mängida ja puslesid kokku panna,» loetles ta huvitavaid aja veetmise võimalusi.

Mai Maria õppis lugema juba kolmeaastaselt. «Minu ema käis siis ülikoolis, luges ja kirjutas palju. Võtsin ka raamatu kätte ja hakkasin tähti kokku veerima. Mulle kohutavalt meeldib lugeda. Üsna kummaline, kuid ma loen ka väga kiiresti,» tunnistas tüdruk, kelle jaoks ei tekita raskusi päevas lausa neli raamatut läbi lugeda.

Kui küsisin, mis raamatuid Mai Maria teistele noortele soovitaks, jäi neiu mõtlikuks. «Tihti valivad minuealised noored raamatuid lehekülgede arvu järgi, kuid mina mitte,» selgitas ta. Tema lemmikud on müstilised olendid, nagu draakonid ja ükssarved, kuid ka fantaasiaraamatud, nagu Riina Pauklini «Suure Lohe maa» ja Erin Hunteri raamatusari «Sõdalased».

Mai Mariale meeldib väga ka lugeda. FOTO: Mailiis Ollino

Saab ka ilma nutitelefonita

Pere ainsa lapsena tuleb ise oma elu põnevaks teha. Ühelt poolt on seltsiks lemmikloom, küülik nimega Pikk-kõrv, kuid ka plastiliinitegelased, lugemine ning Mai Maria isa, kellega koos nad lühifilme teevad. «Issiga koos on lõbus,» kinnitas tüdruk. Nendes filmides esitab Mai Maria ka enda kirjutatud luuletusi, mis on taas põnev viis loovus valla lasta.

Nutitelefoni pole Mai Maria peres kellelgi, vaid kasutatakse nuppudega telefone. Ka arvutimänge hakkas neiu mängima alles siis, kui oli juba paar aastat koolis käinud. Põhiliselt mängib ta mänge «Dragon Mania Legends» ja «Dragon City». «Arvutimängud pakuvad meelelahutust, kus ei pea liigselt mõtlema,» arutles tüdruk, miks mängud noorte seas nii populaarsed on. Tema lemmik arvutimäng, mille ostmiseks neiu ka raha kogub, on «Ori and the Blind Forest».

Raamatute lugemine pakub rõõmu

Signe Peeker, Pärnu keskraamatukogu lasteteeninduse peaspetsialist

Mai Maria on hästi päikeseline tüdruk, kel on varuks palju loomingulisi vaatenurki. Tal on imepärane võime end raamatuilma ära kaotada – las teised tuuritavad riiulite vahel, Mai on parasjagu teises aegruumis. Pole siis ime, et raamatukogu Pärnumaa Karutembu lugemisprojektis luges ta läbi kõige rohkem raamatuid ja ühel aastal sai tubli lugeja aukirja.

Raamatukogu lasteosakond tunneb loomingut ja lugemist loomulikuks elu osaks pidavate laste üle väga head meelt ja proovib erinevate tegevustega iga lapse ja noore loomingulist mina ergutada. Nii tekkis mõte Mai Maria putukakujudest kohe päris personaalnäitus teha. Samal ajal hakkas lisaks kujudele kosuma lugu «Putukate piknik merelohega» ja kui näituse avamispäev poleks juba ukse ees seisnud, oleks väikesest lühijutust vist küll kopsakas romaan arenenud.

Kindlasti tuleb lisada, et Mai Marial on väga tore isetegemist ja olemist soosiv pere, kus head ideed hästi kasvama lähevad. Ja kuuldavasti ongi juba mitu uut mõtet kenasti kasvamas.

Mai Maria kirjutatud luuletused

Uruhiir

Kui ilmub taevas uduviirg,

oma käigust siis

välja tuleb uruhiir.

Öösel ta üldsegi ei maga,

vaid oma toiduvarud tagab.

Päeval ta ju peitu poeb

ja toiduvarud üle loeb.

Jah, ta on tore uruhiir.

Jälgi teda siis,

kui tuleb uduviirg.

Mai luulekogu

Ma kirjutan «Mai luulekogu» raamatu.

See raamat pole üldsegi kaanetu,

sest kaaned teeb sellele mu ema.

Jah, just nimelt tema!

Ma teen ka raamatu «Mai luulekogu kaks»

ja see raamat ei tulegi nii väga paks.

Just paras, et seda saaks lugeda

ja sinna vahele saaksid mõtted peitu pugeda.

Minu päev

Ühel õhtul jäin hommikuni tukkuma

seniks, kuni kägu hakkas telefonis kukkuma.

Siis, oh, siis ma ärkasin

ja kohe-kohe märkasin,

et hambad tuleks pesta

ja juttu veidi vesta.

Siis hüppasin kiirelt esikusse, hops

ja õueriided selga panin, lups ja lups,

sest läksime ju välja

ja väljas hakkas saama palju nalja.

Sõitsime me bussiga number kuus

ja eemalt paistis raamatukogu taas.

Nüüd bussist maha sammume

ja raamatukokku tammume.

Raamatukogu uks käib lahti pliks ja plõks.

See on kohe omaette nõks.

Trepist üles jooksen ikka kähku,

raamatud su eest muidu panevad veel plehku.

Raamatutes lugejatele on muinasjutte,

jõulude eel veel päkapikututte,

pisibeebidele raamatutes lutte

ja loodusteadlastele põldvutte.

Mõnusasse nurka poen

ja seal muudkui loen ja loen.

Kass ja koroonapass

Kui kass näeb koera,

siis põgeneb kasvõi seljatoega,

sest koer ei ole kassi sõber

ja kassil hirmust keel on kõver.

Kõik kassid puu otsa kipuvad

ja hirmunult okstel ripuvad.

Kuid kord koroona ajal juhtus,

et loose hästi omanik ei suhtund.

Ta lasi teha koroonapassi

ja sellega tänavale lasi kassi

arvates, et koera kombed lähvad sassi.

Kuid kui nägi koer koroonapassi,

siis nagu mängiks kontrabassi

koer haukus: ”Ei pass siin loe

ja sina kass nüüd peitu poe

ja elu läheb vanaviisi edasi!”

Ning kass see plagas jälle koju tagasi.

SÕBRAPÄEVIK

lemmiktoit: täisteramakaronid hakklihaga

hingeloom: kass ja draakon

lemmiktund: loodusõpetus, ajalugu, kirjandus

lemmiklaulja: Mari Kalkun

staar või eeskuju: Antonio Villamandos

Tagasi üles
Back