Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

ISADEPÄEVA EEL ⟩ Isa, kes on kui pere kaitsesümbol

Martin Parmas on oma laste Amanda Rebeca ja Camilla Miranda üle väga uhke. FOTO: Mihkel Maripuu

Amanda Rebeca Padar (16) ja Camilla Miranda Parmas (7) üllatavad oma isa Martin Parmast igal isadepäeval isetehtud küpsisekoogi ning ema abiga meisterdatud kingitusega. Lisaks isarollile on Martin Amanda võistlustantsu treener, mis on neid veelgi lähedasemaks muutnud ning tekitanud vastastikuse usalduse ning mõistmise. «Need rollid käivad käsikäes,» usub tütar.

Mida te isalt õppinud olete?

Amanda: «Teeme ära!» suhtumise, ehk alati tuleb jõuda punktist A punkti B.

Martin: Kodus on muidugi turvatunne, aga väljaspool peavad tüdrukud tunnetama ohtu, mitte muutuma hulljulgeteks. Isana soovin edasi anda teadmise, et kui midagi juhtub, tuleb sellest kohe rääkida, mitte proovida ise ära siluda. Koos saame alati hakkama.

Camilla, mida teie koos isaga teete?

Issi teeb häid pelmeene ja õpetab ka mind kokkama. Vahel olen tal autos ka diskor, teeme filmiõhtuid, kaisutame ja tšillime niisama.

Amanda on Camillale suureks eeskujuks. FOTO: Mihkel Maripuu

Martin, kas isaks olemise juures on ka midagi keerulist?

Iga päev on keeruline, samas ka uus ja huvitav. See on suur armastus ja mure, mis on ka armastus. Lapsed on ikkagi õnnistus – isegi kui tunned, et oled vahel väsinud, siis suures pildis on see inimlik, et lapsed võtavadki energiat. Olen eriti rahul sellega, et meil ei ole suuri muresid ja tüdrukud on tublid. Amanda on lõpetanud kõik klassid kiituskirjaga ja Camillale, kes alles sügisel esimesse klassi läks, meeldib koolis samuti väga.

Mis tunne on isana oma lapsi laval vaadata?

Olen ise tantsijana edukat karjääri teinud ning tänaseks olen maailmas hinnatud kohtunik ja treener. Mina kohtunikuna Amandat hinnata ei saa, aga tütart tantsupõrandal vaadates on mul alati väike ärevus sees, elan iga keharakuga kaasa ja jälgin tantsu spetsiifilisi nüansse. Treenerina võin öelda, et Amanda ja tema partner Robert Veide on minu kõige suurim edulugu.

Mulle on huvitavam jälgida tüdrukuid teatrilaval. Näiteks kui vaatasin Amanda rolli Vanemuise muusikalis «Helisev muusika» või nüüd Camillat etenduses «Lotte ja vana õunapuu saladus» Roosi rollis, siis mõtlen: «Issand jumal, kuidas nad oskavad!» Tüdrukud ise võtavad seda väga tšillilt, mis ongi õige suhtumine.

See pere ei tantsi ainult tantsupõrandal, vaid nad teevad seda igal pool. FOTO: Mihkel Maripuu

Kas võistlustants on tüdrukute seas populaarsem kui poiste hulgas?

Amanda: See on pigem tantsuväliste inimeste arvamus. Võistlustants on tippsport, kus ei puudu füüsiline ettevalmistus, vastupidavus ning kohe kindlasti ei ole see üksnes tüdrukute ala.

Martin: Tegu on vaieldamatult ühe mehisema alaga, kus mees peab olema nii juht kui ka kaitsja. See on võistkonnaala, kus tiimi tugevus ja hea sooritus sõltub mõlemast paarilisest.

Võistlustants ja ballett

Võistlustants ehk tantsusport on ala, milles võisteldakse peotantsude tantsimises. Kümme tantsu jagunevad Ladina-Ameerika ja standardtantsudeks. Võistlustantsu võistlustel jaotatakse tantsijad kategooriatesse vanuse ja tasemeklassi järgi.

Tantsuspordis kasutatakse tihti tantsusammude rahvusvahelisi ingliskeelsed ja inglise keele kaudu teistest keeltest tulnud nimetusi, näiteks whisk, rock step, grapevine, drunken sailor, hockey stick, chicken walk. Amanda Rebeca Padar ja Robert Veide on koos tantsinud kuus aastat ja 27. novembril võistlevad nad võistlustantsu MMil Armeenias.

Klassikalise tantsu, näiteks balleti sammude nimetused on aga prantsuskeelsed ronde, jeté, plié, chassé. Balletti sünnikohaks on Itaalia, kuid sõna «ballett» pärineb ladinakeelsest sõnast ballo, mis tähendab «tantsimine».

Ainus professionaalseid balletitantsijaid koolitav õppeasutus Eestis on Tallinna balletikool. Vastuvõtukatsed Tallinna balletikooli toimuvad 28. mail 2022.

Lapsed annavad tiivad, mis sind õhku kannavad

Balletitantsija Sergei Upkini soovib oma lastele edasi anda mõistmist, et kõik ei ole must ja valge. FOTO: Konstantin Sednev

Venemaal Peterburis sündinud Sergei Upkin on Eesti Rahvusballeti esitantsija ja õppejõud Tallinna balletikoolis, kuid kodus on ta isaks kahele lapsele. Roland (4) ja Lara Mai (2) rõõmustavad isadepäeval Sergeid omatehtud kingitustega ning muidugi osaleb isa ka lasteaias toimuvatel isadepäeva üritustel. «Eelmisel aastal luges poeg mulle ette luuletuse, mida oli rõõm kuulda,» meenutas Sergei. Sel aastal on isal ja pojal käsil roboti meisterdamine.

Mida isaks saamise juures mäletad?

Kui esimene laps sündis, oli see minu jaoks suur sündmus, mida soovisin kogu maailmaga jagada. Mäletan, et helistasin isegi neile, kellega polnud 10–15 aastat suhelnud. Olin väga uhke! Tütar sündis aga 50 minutit enne õhtust etendust, kus pidin ka ise laval tantsima. Tegu oli Toomas Eduri balletiga «Katariina I». Jõudsin teatrisse mõnikümmend minutit enne etenduse algust, ise muudkui ootasin, et millal see juba lõpeb, sest tahtsin tagasi oma tütre ja abikaasa juurde minna. Sellest, et elu pärast laste saamist muutub, sain aru alles hiljem.

Mis keeles sinu lapsed räägivad?

Leppisime abikaasaga kohe alguses kokku, et tema räägib lastega eesti ja mina vene keeles. Kuigi laste esimesed sõnad olid eesti keeles, siis mõistavad ja suhtlevad nad vabalt mõlemas keeles. Eriti poeg, kuna ta on vanem.

Mida soovid lastele edasi anda?

Lapsed õpivad palju keskkonnast, mis neid ümbritseb, seega soovin olla neile heaks eeskujuks. Tahan edasi anda positiivsust ning mõistmist, et kõik ei ole vaid must ja valge. Kas lapsed hakkavad klassikalist balletti tantsima, me abikaasaga otsustanud ei ole. See oleneb rohkem ikka laste soovist. Praegu käib Roland laulmas Musamari koorikoolis ning ta on korra ka publikule esinenud. Vaatas küll rohkem ringi kui laulis, kuid siiski oli uhke tunne oma poega laval näha.

Kas lapsed saavad aru, et nende vanemad on tantsijad?

Kindlasti, kuna nad on palju koos meiega teatris käinud ja üritanud ka ise meie järgi tantsida.

Kuidas sa ise balleti juurde jõudsid?

Ega ma seda väga ei mäletagi. Lasteaias toimusid meil huviringid, kus ka mina osalesin. Alguses käisin veidi võistlustantsus, siis ujumas ning ühel hetkel jõudsin balletini. Aastal 1999 lõpetasin Peterburi Vaganova-nimelise balletiakadeemia ja liitusin Estonia teatri balletitrupiga. Aastail 2005–2007 töötasin Saksamaal ja siis tulin Eestisse tagasi.

Miks ballett on poiste seas vähem populaarne kui tüdrukute hulgas?

Lapsevanematel on hirm, et see on raske amet, mis nõuab palju tööd ja palk on väike. Lisaks veel ka fakt, et Tallinna balletikooli lõpetajad ei saa kõrgharidust, vaid keskhariduse. Selleks et rohkem poisse balleti juurde tuua, tuleb teha teavitustööd nii laste kui ka nende vanemate hulgas.

Tagasi üles
Back