Saame tuttavaks ⟩ Lisette ei tunne tallis sõpradest puudust

McGregor J on Lisette ustav poni, kellega tüdruk osaleb võistlustel. Foto: Külli Tedre-Gavrilov

Lisette Kivro (14) on Rakverest pärit ratsutaja, kes tuli augustis koos oma sportponi McGregor J-ga koolisõidus kahekordseks Eesti meistriks. Vaatamata keerulisele olukorrale maailmas õnnestus tal võistelda ka välismaal, sealhulgas Leedus ja Soomes, kus toimusid Põhjamaade meistrivõistlused. Seal saavutas ta 12. koha.

Pere ainukese lapsena alustas ta ratsutamisega viieaastaselt. «Vanemad kutsusid mu viiendale sünnipäevale hobused, et külalised saaksid nendega jalutada ja neid paitada,» meenutas Lisette esimest kokkupuudet hobustega.

Pärast sünnipäeva tundis ta, et tahab hobustega veelgi tutvust teha. Pool aastat hiljem viisid vanemad ta talli, kus ta sai proovida hobuse seljas istuda. «Siis ma jäingi sinna, ega ma koju ei tahtnud väga minna,» rääkis tüdruk hetkest, mil neisse kiindus. Nüüd treenib Lisette sportponiga ning võistleb koolisõidus.

Pikad treeningud ning ligi 20 võistlust aastas

Enim meeldib Lisettele oma hobi juures looma seltskond, kes on niivõrd suur ja võimas, kuid ei räägi inimesega. Ratsutaja peab olema alati valmis hobust mõistma ja jõudma temaga kompromissile.

Ta rääkis, et hingelt on hobused ja ponid õrnad loomad, mistõttu ei tohi neid ehmatada ega valedest kohtadest puudutada. «Hobused on siiski karjaloomad. Kui üks neist arvab, et tema poole lendlev vahtraleht kohe hammustab ja selle peale jooksu paneb, siis on minek ka kõikidel ülejäänutel,» tõi ta näite ja lisas, et kui hobustele läheneda tagantpoolt suure jooksmise, karjumise või hoopis hiilimisega, võivad nad ehmuda ning jalaga lüüa.

«Kui võõrale hobusele üle aia oma käsi sirutada ja teda puudutada kõrvadest või kohtadest, mis talle ei meeldi, võib ta hammustada,» tõdes tüdruk.

Võistluste põhiline hooaeg kestab märtsist oktoobrini, mil ratsutaja satub talli viis-kuus korda nädalas ning veedab seal neli kuni viis tundi. Selle aja jooksul poni puhastatakse, et kontrollida üle tema füüsiline seisund ning seatakse treeninguks valmis. Need tegevused on Lisette kinnitusel äärmiselt olulised, et luua loomaga usaldusväärne kontakt.

«See osa, mil ma poni seljas olen, on kõige väiksem osa treeningust, kuskil üks tund, sest palju aega kulub tema venitamisele, söötmisele, puhastamisele ja kuivatamisele,» selgitas ta. Treeningu sisu on tihti erinev, et poni rutiinsest tegevusest ära ei tüdineks.

Lisette koos poni Koiduga. Foto: Külli Tedre-Gavrilov

Võistlustel osalemine ei ole Lisettele võõras, nii osaleb ta aastas umbes 20 võistlusel. Esimesel võistlusel osales ta seitsmeaastaselt ning Eesti meistrivõistlustel eriloa alusel juba üheksa-aastaselt.

Viimastel aastatel on ratsutamine muutunud noorte seas üha populaarsemaks. Tekkinud on uusi talle, kus hobuste boksikohad on tihtilugu täis. Lisette tõi välja, et ratsutamisest huvitatud noored peaksid arvestama, et ette tuleb ka mitmeid kukkumisi ning vigastusi, mis käivad tema sõnul selle hobi juurde. Ta soovitabki alustada hea treeneriga ratsakoolist, kus esimestes trennides tehakse tutvust põhitõdedega, näiteks kuidas poni õigesti erinevate harjadega puhastada. «Kui sulle see osa ei meeldi, siis ei ole mõtet ka ratsutada,» märkis ta.

Eesmärgid ja unistused

«Järgmisel aastal sihiksin Euroopa meistrivõistlusi ja tulevikus juba olümpiat,» rääkis Lisette oma eesmärkidest. Olümpiasoov kasvas veelgi, kui ta nägi, kuidas tema treener Dina Ellermann osales sel suvel olümpiamängudel Tokyos. «See tekitas veel suuremat huvi seal kunagi ära käia,» lausus ta.

Lisaks treeningutele on Lisette koolis tubli õpilane. Ta õpib Rakvere reaalgümnaasiumi 8. klassis neljadele-viitele. «Kodutöid pean autos tegema, et jõuaksin kõik tehtud,» tõdes ta, kuid seni ei ole see probleemiks olnud ning ta on jõudnud kõigega valmis. Peres on neil kokkulepe, et talli minnakse vaid siis, kui koolitööd on tehtud – see on seotud prioriteediks.

Tulevikus soovib tüdruk ülikoolis õppida õigusteadust, sest usub, et see on hea varuvariant, kui ta ei ole enam võimeline ratsutamisega tegelema. «Kindlasti ei taha ma ratsutamist lõpetada, aga tean, et see on sport. Õnnetused on lihtsad tulema ja ühel päeval ma enam ei saa hobuse selga istuda,» arvas ta ning lisas, et praegu soovib ratsutamisega tegeleda pikemaltki. «Samas on ka haridus äärmiselt oluline. Pean leidma viisi, kuidas see kõik koos toimiks,» sõnas ta.

Vaba aega Lisettele treeningute kõrvalt palju ei jää. Koolis ja sõpradega on tihti jutuks tulnud, et ta on taas tallis ning temaga ei saa koos aega veeta. «Ma ei tunne end seetõttu halvasti, arvan, et oma elu ja tuleviku rikkumine bussijaamas istudes ei ole just väga palju targem tegevus. Minul on tallis tore, mul on seal sõbrad. Ma näen selles rohkem kasu kui mitte midagi tegemises,» vastab ta siis teistele.

 

Sõbrapäevik

LEMMIKTOIT - sushi

HINGELOOM - tiiger

LEMMIKTUND - füüsika

LAUL, MIS PRAEGU KUMMITAB - Lewis Capaldi «Someone You Loved»

STAAR VÕI EESKUJU - Dina Ellermann

KOMMENTAAR. Sihikindel ning analüüsiv õpilane

treener Dina Ellermann

Lisette on eeskujuks oma töökuse ja sihikindlusega, ta ei anna kergelt alla ning püüab alati kõike paremini teha. Ta armastab väga loomi. Ta on alati abivalmis ja naerusuine.

Dina Ellermann.

Mihkel Maripuu

Õpilasena on ta hea tüdruk, keda on lihtne juhendada. Ta teab, et ratsutab enda pärast. Talle ei pea mitu korda ühte ja sama asja korrutama, ta saab kiiresti asjadele pihta.

Vahel ikka juhtub, et võistlustel ei lähe hästi, kuid siiski on ta õnnelik. Ta analüüsib, mis läks nihu ja järgmiseks korraks parandab ennast, et tema võistluspartner temast paremini aru saaks. Naudime protsessi ja tunneme väikestest edusammudest rõõmu.

Ratsaspordi puhul on treeneri roll raske, sest tuleb osata ette valmistada nii ratsanikku kui ka hobust. Praegu on tema areng selle võistlusponiga olnud meeletu. Siit oleks varsti aeg edasi hobuste peale üle minna.