P, 27.11.2022

Intervjuu lauljaga ⟩ Pluuto tahab teha midagi enneolematut

Kaspar Kütt
, Postimees Juunior reporter
Pluuto tahab teha midagi enneolematut
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Räppar Pluuto Sony Music Baltics kontoris.
Räppar Pluuto Sony Music Baltics kontoris. Foto: Madis Veltman

Räppar Pluuto (19) on Eesti muusikamaastikul teinud suure tõusu vaid mõne aastaga. Magamistoas naljaga tehtud lugudest on saanud üleriiklikud hitid. Postimees Juunior uuris Pluutolt, kuidas kõik alguse sai ja mis on tal edasiseks plaanis

Sul tuli välja uus singel «Deja vu». Kuidas see lugu sündis?

Selle lauluga on huvitav, et tihti vajad seda «klikki», mis käiks ära. Hästi palju on laule ja demosid, millega ei teki õiget tunnet, et seda välja lasta. Olime produtsendi Karl Killinguga kontserdilt koju sõitmas ja ta lasi mulle autos oma demosid. «Deja vu» biiti lasi ta ainult esimesi noote ja pani järgmise laulu, aga mul käis klikk ära ja ütlesin: «pane kohe tagasi!». Seal oli hästi esialgne meloodia, aga hakkas mul kohe kruvima.

Mul ongi selline veider aju, et enne, kui olen midagi salvestanud, kuulen juba ette ära, millisena mu hääl seal kõlaks. Edasi läksime stuudiosse, hakkasime asju proovima ja siis läksin koju, kirjutasin sõnad valmis. Algsele demole lisasime igasuguseid kihte juurde, et laulu perfektseks saada.

Kas laulusõnad tulevadki kiire protsessina või mõtled nendele pikemalt?

Üldiselt tulevad laulusõnad kiirelt. Kui mõtlen liiga kaua või hakkan suruma, ei tule enam õige asi. Pigem peab kõik tulema inspiratsioonipuhanguga. Kui liiga pikalt mõtlema jään, siis jätan selle teiseks päevaks, kuna ei ole mõtet tühja passida.

Oled pikalt koostööd teinud Karl Killinguga. Kuidas teil selline sõprus tekkis?

Tutvusime siis, kui oli välja tulnud üks mu esimesi lugusid ja Karl kirjutas mulle, et peaksime kindlasti koostööd tegema. Ühel korral sattusingi Stig Rästa stuudiosse, kus Karl oli parasjagu kõrvaltoas Gevin Niglasega muusikat tegemas. Peale väikest tutvustust hakkasime kohe laulu tegema. Kõige esimene asi, mis me tegime, oli laul «Lowkey», mis jõudis mu esimesele albumile. Mäletan, et nad läksid korraks ruumist ära ja tagasi tulles oli mul juba meloodia olemas – nad imestasid, kuidas ma nii kiiresti kõik ära tegin. Sealt hakkas asi arenema. Meil on sama maitse ja žanrieelistused. Karl teeb rohkem hiphopi ja räppi, Gevin on popi suunal. Mina olen täpselt nende maitsete vahel. Tänaseks oleme täitsa parimad sõbrad. Karliga on nii, et ükskõik, mida me stuudios teeme, teame, et sealt tuleb midagi head.

Mida tähendab sinu karjäärile uhke leping Sony Musicuga?

Mul oli faas, kus tundsin, et polegi lepingut vaja, sest tahtsin ise kõike kontrollida ja juhtida. Siis mõtlesin, et kuigi siiani olen iseseisev olnud, oleks lahe suurema firma all olla. Nüüd on mul selline vabadus, et ma ei pea mõtlema, kui palju disainerile maksta, kui palju muusikavideo maksab. Saan anda endast parima, et teha parim võimalik tulemus ja minu eest tehakse palju tööd ära.

Pluuto ehk Henry Orlov.
Pluuto ehk Henry Orlov. Foto: Madis Veltman

Kas sa ootasid karjääri alustades sellist edu, nagu seni oled saavutanud?

Ma ei oodanud kaugeltki sellist edu! Tegin oma asja ja ma ei tea, mis äkitselt juhtus! Eks ma olin õigel ajal õiges kohas oma stiiliga, mida ei olnud Eestis siis väga palju. See tuli justkui üleöö, olen selle eest väga tänulik.

Alustasid oma teekonda samal ajal päris mitme räppariga. Kas mõnikord saate kokku ja mõtlete, kui palju olete saavutanud?

Ma arvan, et kui ma oleks seda algusest peale tahtlikult teinud, siis vahel meenutaks, aga praegu veel ei tunne, et olen nii palju saavutanud. Pigem saame sõpradega kokku ja lõbutseme, aga ei istu maha ega mõtle, et «we really made it». Ma kindlasti ei tunne, et oleks veel kuhugi kohale jõudnud. Arvan, et artistil ei pruugigi tulla seda «tehtud!» hetke.

Kui sa mõtled algusele tagasi, kas oleksid tahtnud midagi teisiti teha?

Professionaalses mõttes oleks kõike teisiti teinud! Aga kunstilises mõttes ei oleks pidanud midagi teisiti tegema, sest kõik sündiski tegelikult naljana. Lihtsalt karjusime sõpradega mikrofoni. Kuna meil oli kindel sõprade grupp, siis ma mõtlesingi, et teeme albumi ja sõbrad ostavad selle. Sealt see läks internetti üles ja asi läks täiesti ebaloogiliselt suureks.

Kust tuli julgus laule avaldada?

Julgus tuli arvamusest, et keegi ei kuula neid! Alguses tuli umbes kümme kuulamist ja ma arvasin, et keegi ei pane pilti kokku, et laulude taga olen mina. Mõtlesingi, et need kümme kuulamist on mu sõbrad. Kui kõige esimesed laulud peaksid täna avalikuks saama... õnneks on need kõik private’i peale pandud.

Mis roll oli muusikal sinu lapsepõlves?

Väga suur. Kõik algaski räpist ja pole veel lõppenud, kuigi olen üritanud olla mitmekülgne. Lapsena lasi vend mulle räppi ja see hakkas mind huvitama. Mu vend ongi olnud kõige suurem inspiratsioon, tema oli ka ainuke, kes minusse uskus, kui hakkasin ise muusikat tegema. Üldiselt on muusika mulle väga palju tähendanud, sest sel on teraapiline võime aidata eri situatsioonidest välja saada ja emotsioone välja elada. Kasvõi jõusaalis tunned, et jooksed õige muusikaga poole kiiremini.

Kuidas sa muusika tegemise kõrvalt koolis hakkama said?

See oli raske! Ma ei ole tahtnud kuidagi teha oma emale midagi halba või mis ei teeks teda uhkeks. Seetõttu teadsin, et ei saa endale koolist väljakukkumist lubada. Aga ma ei oodanud seda, kui kiireks kõik läheb. Esinemised olid alguses nädalavahetustel, seega nädala sees sain ilusasti koolis käia. Gümnaasiumis läks raskeks, kuna fookus kadus koolilt muusikale. Ma tundsin, et kui praegu ei anna endast kõike, võib pärast see võimalus kaduda. Õnneks oli mul väga vastutulev kool. Gümnaasiumi lõpuks olid asjad juba kuhjunud, aga kuidagi ikka tegin ära. Ma olen kogu aeg mõelnud, et alati on lahendus olemas!

Mille üle oled oma karjääri jooksul siiamaani kõige uhkem?

Need on tegelikult hetked, kus ei oskagi midagi öelda. Näiteks Eesti Hip Hop festivalil, kui sain ennast välja elada ja nägin, et rahvas teeb seda koos minuga, lauldes minu sõnu ja siis tunnen end uhkena. Mul oli hiljuti sünnipäev ja üks fänn saatis suure kingipaki. Mulle kirjutati nii palju sõnumeid ja pikki kirju, kuidas ma muutsin mõne fänni elu. Olen väga uhke selle üle, kui mõtlen, et asi, mida tegin alguses naljana, muudab praegu inimeste elu paremaks.

Mida veidrat on sul kontsertide ajal juhtunud?

Iga kord juhtub just see, mida kõige vähem ootad ja siis mõtledki, et enam rohkem ei saa nihu midagi minna. Siis juhtub midagi täiesti sellist, mida üldse ei oodanud, kas mingi tehnika või elemendid on puudu. Igasuguseid asju on laval juhtunud! Näiteks olen libisenud päris hullult, laulusõnu olen ära unustanud. Sel aastal tuli juhuslikult üks tüdruk lavale ja ei tahtnud üldse lavalt ära tulla! Või siis olen kontserdi lõpetanud ja backstage on võõraid täis, kõik minu asjad on ära söödud-joodud.

Mida on järgmisel aastal Pluutolt oodata?

Tahaks loota, et kõike head! Mul on uue plaadi jaoks väga palju materjali. Tahan teha midagi enneolematut, kuigi ma kindlasti ei jõua sinna! Tegelikult mu ambitsioon on kõrge ja lagi on veel kõrgem, mille alt ma ei lase midagi läbi. Ma ei taha teha niisama muusikat, vaid tahan viia kuulaja retkele, kui ta seda plaati kuulab. Tahan teha plaadi, mis oleks algusest lõpuni meeldejääv ja huvitav. Kui olen tulemusega väga rahul, siis tuleb plaat ka vinüülina, kassetina, USB-pulgana, igas vormis välja!

Pluuto

  • tema laulul «Mõtetes» on YouTube’is üle miljoni vaatamise;
  • 2020. aastal andis välja plaadi «Päripäeva»;
  • osales sel aastal Eesti Laulul koos Andrei Zevakiniga, saades lauluga «Wingman» viienda koha;
  • on teinud koostööd veel nublu, Reketi, Villemdrillemi, Grete Paiaga jt.
Märksõnad
Tagasi üles