Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

«Pabermees» viis kooliõpilased filmifestivalile

Nii «Pabermees» kui ka «Paperman» räägivad armastusest esimesest silmapilgust. FOTO: Pressimaterjalid

Tallinna 32. keskkooli õpilased Linnea Jerkku ja Helena Angela Kiisler tegid koolis praktilise tööna tantsufilmi «Pabermees», mida saab praegu kinodes näha PÖFFi noorte- ja lastefilmide festivali Just Film raames

Kuidas tekkis teil mõte osaleda Just Film festivalil?

Linnea: Ma olen tantsimisega hästi kaua tegelenud ja tantsisin tol ajal Eesti Tantsuagentuuri tantsustuudios, kus oli ka tantsufilmide kursus. Seal me rääkisime sellest festivalist ning siis tekkiski mõte osaleda.

Mida te enne teadsite festivalist ja PÖFFist üldiselt?

Helena: Kui ma käisin 10. klassis, õpetati meile filmilugu ja õpetaja oli PÖFFi tegevjuht Mikk Granström. Ta hankis meile festivalipiletid ja me vaatasime seal noortefilme, mis oli väga äge kogemus.

Kui palju olete enne kokku puutunud filmimaailma ja filmide tegemisega?

Linnea: Mina olen sellega vähe tegelenud. Enne 32. keskkooli minekut ei olnud ma sellega eriti kursis, võib-olla reisil tegin ja panin kokku mõned filmiklipid, aga see oli enamasti kõik. Helena tegeles palju rohkem filmimisega.

Helena: Ma olen juba noorest east väga huvitunud filmindusest, mind huvitab nii näitlemise pool kui ka režissööri roll, samuti monteerimine ja operaatoritöö. Mind huvitasid need tehnikad ja võtted, kuidas lugu üles kirjutati ja filmiti. Kui ma tulin 32. keskkooli, ühinesin kohe filmihuviliste grupiga. Samal ajal oli meil filmiloo kursus, kus õppisin filminduse tausta ja praktikaid. Selleks ajaks, kui hakkasime oma filmi tegema, olin kõigest päris teadlik.

Millised on teie rollid lühifilmis «Pabermees»?

Linnea: Mina olin koreograaf ja organiseerija, samuti näitlesin selles filmis.

Helena: Mina olin monteerija ja operaator.

Kui palju aega läks lühifilmi tegemisele?

Helena: Me alustasime filmi ideega 10. klassi kevadel, istusime kokku ja tulime mõttele, et teeks ise filmi. Hakkasime selle tegemisega pihta siis, kui tuli uurimistööde aeg ja meile pakuti varianti uurimistöö asemel teha praktiline töö. Jõudsime mõtteni, et teeme praktilise tööna oma filmi. Hakkasime sügisel kirjutama, mõtlema, Linnea hakkas koreograafiat tegema. Üritasime sügisel juba filmida, aga halbade ilmade ja tehniliste probleemide tõttu see ei õnnestunud. Kevadel saime selle lõpuks filmitud.

Linnea: Lisaks sellele tuli veel peale koroona, mis võttis kõik meie prooviajad ära ja lükkas asju mitu korda edasi.

Kas filmiga oli raske kooli kõrvalt tegeleda?

Helena: Mina käisin lisaks kõigele veel tööl, nii et pidin väga otsima aegu filmimiseks. Igasugune lugude kirjutamine ja väljamõtlemine võttis ka aega. Käisin tihti Linnea juures, et saaksime filmist rääkida. Piisava aja leidmine oli keeruline, eriti gümnaasiumis, kus ei ole päris nii, et lähed tundi, istud ja teed töö ära. Gümnaasiumis peab ikka korralikult õppima.

Linnea: Keeruline oli leida aegu, mis kõigile sobiks. Ikka oli nii, et üks oli haige ja teine oli reisil, nii et see võttis palju aega ja energiat. Pidime organiseerima ka asendustantsijad, sest alati oli keegi, kes ei saanud tulla.

Mille üle olete te filmi puhul kõige uhkemad?

Linnea: Selle üle, et see valmis sai! Me olime mingis punktis väga kindlad, et sellest ei tule mitte midagi. Algses loos, mille tegime, on tegevus hoopis teistsugune.

Helena: Kõik filmivõtted, mida oleme filmis kasutanud, on hoopis teistsugused, palju sujuvamad ja ilusamad, kui algselt ette kujutasime. Olen hästi uhke koreograafia üle, mulle meeldis ka näitlejate omavaheline keemia.

Linnea: Praktilise töö esitamise ajal ütlesid meie hindajad, et peaosatäitjate vahel on palju keemiat!

Tagasi üles
Back