Intervjuu ⟩ Andrei Zevakin: laval on pull olla!

Copy
Andrei Zevakin oma stuudios.
Andrei Zevakin oma stuudios. Foto: Eero Vabamägi

Andrei Zevakin (25) on silma paistnud mitme ametiga – ta on samaaegselt produtsent, laulukirjutaja ja youtuber. Nüüd aga liigub Andrei muusikas soolokarjääri poole ja Postimees Juunior uuris, kuidas ta selleni jõudnud on.

Sinu uus laul «Mis nüüd saab» osaleb Eesti Laulu võistlusel. Mida sa tahad selle loo kohta öelda?

See lugu sai algselt kirjutatud aasta alguses koos Pluutoga, aga jäi pikemaks ajaks seisma. Seejärel nokitsesin natuke laulu kallal ja komplekti tuli juurde Grete Paia, kes koos minuga laulab. Siis vaatasime, et Eesti Laul on ukse taga ja saatsime laulu konkursile. Meil ei oleks otseselt vahet olnud, kas saame võistlusele või mitte, laulu oleksime ikka välja andnud. Nüüd on võistlusel hea koht, kus muusikat esile tõsta ja rahvale tutvustada.

Mida annab su loomingule uus leping Sony Musicuga?

Saan nüüd reaalselt muusikale keskenduda. Saan rahulikult kirjutada, luua, produtseerida, inimestega koostööd teha ja ei pea mõtlema sellele, kuidas ma plaadikaane teen ja muud sellised asjad, mis ei puuduta otseselt muusika tegemist. Näiteks reklaamid Facebookis ja Instagramis. Mina ei pea sellega enam tegelema ja see annab mulle rohkem aega muusikaga tegeleda.

Kui vanalt hakkasid muusika produtseerimise ja loomisega tegelema?

Produtseerimisega alustasin siis, kui olin 18. Ma seadsin endale eesmärgiks lugude kirjutamise ja seda tegin algselt klaveri ja kitarriga. Seda tegin umbes pool aastat, kuni hakkasin videoid vaatama produtseerimise kohta. Kui kuulasin raadiost mingit laulu, siis hakkasin lähemalt mõtlema, kuidas seda tehakse. Otsisin internetist «how to make music on computer?» ja sealt sain soovitusi, milliseid programme kasutada. Kuna ma olen käinud muusikakoolis, siis mul on üsna tugev muusikataust ja tänu sellele oli veidi lihtsam uute programmidega harjuda. Hakkasin kavereid tegema, sealt edasi omaloomingut tegema ja sellest ajast olengi edukalt oma muusikat teinud.

Andrei ja Grete Paia Eesti Laulu veerandfinaalis.
Andrei ja Grete Paia Eesti Laulu veerandfinaalis. Foto: Konstantin Sednev

Kui kaua läheb sul ühe looga aega?

Kõik lood on erinevad. Sul võib minna ühe looga paar päeva, nädal, pool aastat või lausa kaks aastat. Sul võib olla üks laul viis aastat seisnud ja siis avastad selle uuesti. Ühe loo avaldamise aeg võib samuti väga pikk olla. Sul on vaja teha ettevalmistused, fotosessioonid, reklaame, intervjuusid ja nii edasi. See kõik nõuab aega ja loo reaalse väljatulekuni võib minimaalselt kolm kuud minna. Kunagi ei tea, sest iga projekt on täiesti erinev.

Mis on kõige pikem aeg, mis sa oled vahetpidamata stuudios olnud?

Ma olen ikka öid stuudios veetnud! Olen teinud nii, et natuke magan diivanil ja siis panen kohe hommikul edasi. Selliseid päevi on ka olnud, kus terve päeva istud ja lood muusikat, siis puhkad jälle natuke. Muidugi vahepeal sööd ja käid väljas jalutamas, aga üldjoontes teed ikka rasket tööd.

Mida soovitad neile, kes tahaksid muusika tegemisega algust teha?

Kõigepealt tuleb võtta YouTube lahti ja hakata seal toimetama, täpselt nii, nagu mina alustasin. Tänapäeval on internetis olemas igasugused õpetused ükskõik millisele ideele, mis sul pähe tuleb. Kui ma alustasin, siis oli neid tunduvalt vähem. Alguses ei olegi midagi muud teha, kui proovida ja läbi kukkuda, ja siis jälle proovida ja aina rohkem üritada. Ühel hetkel hakkab siis tunduma, et midagi kõlab juba hästi. Tasub proovida ja pingutada, sest läbikukkumine on osa sellest protsessist. See on alguses raske ja tüütu, sest ööpäev ringi stuudios istuda ei ole kuidagi tore. Kui see sulle meeldib ja oled valmis aega sinna panustama, siis lõpuks on see kõike vaeva väärt.

Mida sa teed siis, kui looming ei edene?

Sellisel juhul tasub loomine korraks pausile panna ja teha midagi muud. Näiteks võid minna trenni või hoopis jalutuskäigule, et saaks millegi muu peale mõelda. Paari päeva pärast tuled värske peaga tagasi ja siis võib mingi klõps ära käia.

Reporter Ott sai intervjuu käigus teada palju huvitavat. 
Reporter Ott sai intervjuu käigus teada palju huvitavat. Foto: Eero Vabamägi

Kuidas sa otsustad, kellega koostööd teha?

Ma üritan alati leida mingit erilisust või omapära nendes inimestes. See ei pea olema otseselt hääles, vaid hoopis inimeses. Või siis on vastupidine olukord, et hääl on äärmiselt eriline. Meie muusikamaastik Eestis on siiski päris väike ja me veedame omavahel palju aega koos, mis soodustab ka koostöö tegemist. Lihtsam on teha koostööd inimesega, kellega sa oled juba pikalt läbi käinud.

Kuidas sa võrdled laval olemist produtseerimisega?

Laval on pull! Ma olen juba loomult rohkem rahvamees, mulle meeldib publikut käima tõmmata ja neid lõbustada. Eelmisel aastal sain Eesti Laulul juba laval olla, aga kahjuks meil siis publikut ju saalis ei olnud. Suvel käisime päris mitmel festivalil osalemas, mis oli juba väga äge kogemus. Ma ise tunnen laval ennast väga hästi ja mul on seal hea olla. Võib öelda, et see on minu safe zone, kus kõik argimõtted kaovad ära ja saan oma asja teha. Ma olen lapsest saadik erinevatel klaveri- ja tantsuvõistlustel käinud ja ma olen harjunud laval olemisega.

Kuidas tuled toime negatiivse kriitikaga?

Negatiivne kriitika käib kaasas peaaegu iga asjaga, mida sa teed. Kui ma midagi ette võtan ja enne, kui ma selle välja panen, siis võib mõni sõber või lausa pereliige öelda, et «ära seda tee» või midagi taolist. Kui ma lasen video välja, siis hakkavad võõrad kommenteerima, et ma ütlesin ühte või teist asja valesti. Ma olen lapsest saadik kiusamisega kokku puutunud ja ma olen kiusajatele ikka vastu ka öelnud. See kõik on mulle paksu naha kasvatanud. Ma olen ära harjunud igasuguste kommentaaridega, mis tulevad videotele või artiklite alla. Ma sain üsna kiiresti aru, et selliseid asju ei saa südamesse võtta. Kommentaarid lähevad ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Üks oluline asi on ära tunda konstruktiivset kriitikat, sest inimesed võivad midagi sulle soovitada ja sa ei pea seda tõsiselt võtma, aga aeg-ajalt on see kasulik.

Kas muusikat tehes elad Eestis ära?

Muusikat tehes sa elad ära siis, kui sa käid hästi palju esinemas. Selle eest makstakse ilusasti ja saab ära elada. Muidugi, viimased kaks aastat on koroona pärast tunduvalt raskemad olnud, sest kui üritusi ei ole, siis ei saa muusikud ära elada. Paljud ongi selle tõttu tavatöö peale läinud. Ma avastasin koroona ajal enda jaoks YouTube’is videote tegemise, tänu millele ma olen sealt raha saanud. YouTube’i ja esinemistega saan ilusti ära elatud küll.

Andrei ja Pluuto esinemas Pühajärve jaanitulel. 
Andrei ja Pluuto esinemas Pühajärve jaanitulel. Foto: Konstantin Sednev

Kes on sinu lemmik superstaarisaates?

Ma olen aastaid jälginud superstaarisaadet! Kui ma produtseerimisega alustasin, siis ma just vaatasin seda selleks, et teada saada, kellele ma saaksin ise lugusid kirjutada. Nii Wanda kui ka Alika on tasemel ja väga omapärased, aga ma arvan, et kui Alika ei oleks praegu Eestis, siis oleks ta juba üle maailma kuulus, sest see, kuidas ta laval on ja ennast esitleb, tema liikumine ja enesekindlus, kuidas ta oma häält kontrollib, see on täiesti uskumatu. Ma olen kindel, et mõned suuremad Eesti lauljad vaatavad teda kui konkurenti.

Mida sa soovitad Postimees Juuniori lugejatele?

Kõike tasub elus ikka proovida! Isegi kui vanemad sunnivad midagi tegema, siis tasub selle ära katsetada, sest kunagi ei tea, millal seda elus vaja läheb. Ma ise tegelesin pikalt võistlustantsuga ja ma lõpetasin selle vahepeal ära. Kümme aastat hiljem selgus, et pean video jaoks bachata’t tantsima. See oli küll pikk vahepaus, aga tantsu baasteadmised ei kao mitte kuskile ja tänu sellele oli video tegemine mulle mitu korda lihtsam. Kõik asjad ja kogemused tulevad kasuks ja kõike tasub katsetada.

Andrei Zevakin

  • tahtis noorena saada hoopis jalgpalluriks;
  • tema YouTube’i kanalil on üle 172 000 tellija;
  • võitis sel aastal Kroonika meelelahutusauhindade kategoorias «Aasta suunamudija»;
  • on teinud koostööd veel Artjom Savitski, Pluuto, Uudo Sepa, Sissi ja teistega.
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles