Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Loomad armastavad puhtust ja korda

Inimene ei lähe just meeleldi mulla sisse püherdama, kuid kanade jaoks on see justkui vann. FOTO: Shutterstock

Loomad tunnevad rõõmu sellest, kui nende karvad, suled või soomused on puhtad ja kasitud. Mõni laseb selle jaoks sõbral oma kasukas nakitseda, teine tuuseldab liiva sees ringi.

Kui loomakarva sisse poevad haigusi kandvad parasiidid, võib see põhjustada nahaärritust või nahavigastusi. «Loomad hoiavad karva või sulestiku puhtana eelkõige oma tervise kaitsmiseks,» kinnitas Marili Tooming, kes jagab Tallinna loomaaias huvilistele loodustarkusi. Kui parasiidid ohjeldamatult kasukas vohavad, tekivad loomal ka muud tervisehädad. Liigikaaslasedki ei pea sassis karva või niru sulestikuga tegelast kuigi veetlevaks ega taha temaga järglasi saada. Sõbra satikaid ei taha ju keegi oma kasukasse.

Lisaks on Toominga sõnul korralikult hoitud ja hooldatud kasukas tunduvalt tõhusam – see hoiab paremini märga eemal ning sooja naha ligi. «Mõnikord on vaja sõbra abi, et kogu karvastik läbi tuustida – primaatidel on üksteise karva sugemine oluline meeskonnatööoskus ja suhtlemisviis,» märkis ta.

Sulestiku pidev sopsutamine, sättimine ja puhastamine on lindudele väga vajalik, sest hooletusse jäetud sulestikuga ei saa lendugi tõusta. Veelindude suled vajavad aga kohendamist, et vesi ikka selja pealt maha langeks. Kui vesi sulgede vahele tungib, ei saa linnud enam muretult sukelduda või ujuda.

Karv läikima

Kassid on teada-tuntud korraarmastajad, kes puhastavad end igal võimalusel. Vanni neil tarvis ei ole, selle asemel limpsivad nad end üle kareda keelega. «Kassi keelel on pisikesed õõnsatipulised ogakujulised näsad, mis aitavad sülje nahani viia. Lakkumisel nad mitte ainult ei puhasta oma nahka ja karva, vaid ka kammivad seda,» rääkis Sandra Soomann, kes töötab samuti Tallinna loomaaias.

Kassiomanikud teavad, et karvakera võib end puhastada kasvõi tundide viisi. FOTO: Shutterstock

Lülijalgsed, nende hulgas näiteks vees elavad koorikloomad, saavad parasiitidest ja mustusest vabaks siis, kui vahetavad keha katva kitiinkesta uue vastu. Kõva kest kaitseb neid, kuid ei anna ruumi kasvamiseks. Seetõttu tuleb teatud aja tagant vana kesta seest välja ronida, et saada ikka suuremaks ja ilusamaks. «Kestumised ei toimu väga sageli, mõnel ainult korra aastas. Seega vahepeal harjavad ja kraabivad näiteks jõevähid ja krevetid end ise puhtaks. Mõnel neist on selle jaoks arenenud lausa eraldi harjased,» märkis Soomann.

Mõned kalad on eriti nutikad ja käivad lausa «spaades». Nimelt on korallrahude vahel n-ö teenindusjaamad, kus töötavad «sanitarkalad» ja krevetid, kes puhastavad sinna tulnud kalu parasiitidest ja surnud nahast. Tegemist on üsna hea vahetuskaubaga – üks saab parasiitidest lahti ja teine kõhu täis.

«Puhastussoovist annavad kalad märku paigalejäämise ja värvimuutusega. Ühele kalale jääb aga pisikestest puhastajatest väheks. Maailma raskeimal luukalal, kuukalal, on umbes 40 sorti parasiite, mille eemaldamiseks vajab ta ka veelindude abi. Nimelt ujub suur kettakujuline tegelane veepinnale, keerab külje päikese poole ja laseb lindudel end puhastada,» kirjeldas Soomann.

Liiva- või tolmuvann

Kui osa loomi peseb end vees, siis mõned puhastavad end hoopis liivas ja tolmus. Näiteks tšintšilja karv on nii tihe, et kui ta märjaks saaks, ei kuivaks see ära. Seetõttu puhastavad nemad end hästi peeneteralise liiva sees. Mulla- ja liivasegus sopsutavad end puhtaks näiteks kanad. Esiteks saab nii nahk rasust vabaks ja kooritud ning vanadest sulgedestki lahti, teiseks lämmatab tolm nahal elutsevad putukad ja parasiidid.

Laiskloom on tõepoolest mudalaisk! FOTO: Shutterstock

Siiski ei ole kõik loomad nii korralikud ja kasitud. «On teada üks loom, kelle hügieenistandardid on inimestes pikalt küsimusi tekitanud,» märkis Darja Zubareva Tallinna loomaaiast. «Nimelt laisklooma karvas on niivõrd palju igasugust elu – vetikaid, seeni, koisid ja teisi putukaid. Teda võib nimetada liikuvaks ökosüsteemiks, kus elusorganismid tegutsevad, hukkuvad, lagunevad ja on toiduks järgmistele elusorganismidele.»

«Ei ole ka märgatud, et kogu see mitmekesine pillerkaar oleks laisklooma kuidagi seganud. Kindel on aga see, et laiskloom ei tee midagi selleks, et tema peal poleks nii palju kaassõitjaid. Miks? Ei tea!» võttis Zubareva asja kokku.

LOOMA MAJAPIDAMINE. Puhtust tuleb hoida ka kodus

Mäger on osav kaevur, kes ehitab urgude süsteeme ehk mägralinnakuid. Ühe peauru juurde võib kuuluda mitu väiksemat urgu, kusjuures urgude süsteemil on sageli mitu sissekäiku. Taolise elamu eest tuleb korralikult hoolt kanda. Mäger puhastab oma urgu regulaarselt ning laiendab ehitist pidevalt. Urusuudme ette pinnasesse tekib koristustööde käigus vagu, kui mäger kasutatud pesamaterjali välja ning uut sisse veab. Sissetallatud rajad viivad urusuudme juurest käimlateni – viisakas loom jätab oma väljaheited kindlasse kohta, uruava lähedusse, või märgistab nendega hoopiski oma territooriumi piire.

Nii mäger kui ka paljastuhnur on tuntud oma kodu koristamise poolest. FOTO: Shutterstock

Teisedki loomad koristavad oma majapidamist. Aafrika savannide maa-alustes tunnelites elavad paljastuhnurid, peaaegu karvutud roosakashalli kortsulise nahaga närilised. Neilgi loomadel on kindel koht, kus asjal käia – tupiktunnel, mis ongi mõeldud tualettruumiks. «Tualett» üle ajama ei hakka, enne seda ajavad paljastuhnurid käigu kinni ning kaevavad uue. Usinalt kraamitakse ka põhitunneleid, kust korjatakse teelt juurikad, kivikesed ja muu sodi.

Paljudel liikidel puhastavad vanalinnud pesi – tibude väljaheited tuleb minema viia, muidu muutub pesapaik kiskjatele kergesti märgatavaks. Samamoodi heidetakse pesast söömata jäänud toit või munakoored.

Allikas: Marili Tooming

Tagasi üles
Back