Värvika ajalooga spordipidu ⟩ Olümpiamängud tulevad taas

Lapsed Pekingi olümpiatornis. Foto: NOEL CELIS/AFP/Scanpix

Veebruaris naelutavad meid taas telekate ja telefonide ette olümpiamängud. Kui suvel jäi spordielamustest väheks, siis vaid pool aastat hiljem saame uuesti suurt sporti nautida.

24. taliolümpiamängud toimuvad sel korral Hiinas Pekingis ja need kestavad 4.–20. veebruarini. Kuna Peking on 2008. aastal korraldanud ka suveolümpiamängud, siis on tegemist esimese linnaga, mis on korraldanud nii suve- kui taliolümpiamänge.

Taliolümpialt ei puudu ka Eesti tippsportlased. Kuigi ajalehe trükki mineku ajaks ei ole koondise liikmed veel kinnitatud, siis võib kindlalt öelda, et kõik vähegi terved sportlased tahavad olümpial osaleda, sest tegemist on kõige suurema ja uhkema spordiüritusega maailmas.

Pikk ajalugu

Olümpiamängud said alguse Vana-Kreekast, kus iga nelja aasta tagant kogunesid atleedid, et erinevatel aladel võistelda. Mänge peeti Olümpia linnas, millest on ka tänapäeva mängude nimetus tulnud. Mängude enneaegne lõpp saabus siis, kui Kreeka vallutanud Rooma võimud keelasid võistluse ära.

Olümpiamängude pidamine taastati 19. sajandi lõpul, kui loodi Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) ning otsustati, et iga nelja aasta tagant hakatakse taas rahvusvahelist spordivõistlust pidama. 1896. aasta mängud peeti Ateenas ning ROKi otsusel hakkasid mängud iga nelja aasta tagant toimuma uues riigis.

Rahvusvahelisel areenil toimuv spordivõistlus oli mõistagi suur hitt ning populaarsus kasvas järjepidevalt. Kuna üritus toimus suvel, siis tekitas see küsimusi talisportlaste seas, kes tundsid end väljajäetuna ja tahtsid ka võistelda. Loodi taliolümpiamängud, kus sportlased said võistelda lumel ja jääl.

Esimesed taliolümpiamängud toimusid 1924. aastal Prantsusmaal ning tollased spordialad olid bobisõit, kurling, jäähoki, suusatamine ja uisutamine. Spordialad jagati veel omakorda erinevatesse kategooriatesse. Tänapäevaks on lisandunud laskesuusatamine ja kelgutamine ning kokku on kategooriaid 109.

Taliolümpiamängud toimuvad samuti iga nelja aasta tagant ja kuni 1992. aastani peeti neid samal aastal suveolümpiamängudega, küll aga teises riigis. Seejärel otsustas ROK, et talimängude ja suvemängude vahele jääb pikem vahe, et neid saaks paremini eristada. Suve- ja taliolümpiate vahel on nüüd kaheaastane paus.

Eestlased taliolümpial

Uhke talveriigina on eestlased igal võimalusel taliolümpiamängudel osalenud. Esimest korda osales Eesti eraldi riigina 1928. aastal, kui saatsime võistlustulle kiiruisutajad Christfried Burmeisteri ja Aleksander Miti. Esimesel üritusel medalit kahjuks ei tulnud. Eesti osales ka 1936. aasta olümpiamängudel, aga taas jäädi medalita. Kui toimus Nõukogude okupatsioon, pidid Eesti sportlased esindama Nõukogude liitu.

Nõukogude lipu all tuli esimene medal Eesti talisportlasele. Kuldmedali teenis 1964. aasta taliolümpial Ants Antson, kes saavutas meeste 1500 meetri kiiruisutamises esimese koha. Ka viimasel taliolümpial Nõukogude lipu all jõudis Eesti sportlane medalini, kui Allar Levandi saavutas meeste kahevõistluses kolmanda koha.

JOONISTAMA. Osale Juuniori joonistusvõistlusel «Mina taliolümpial 2030!»

Kasuta oma fantaasiat ning joonista pilt, milline võiks sinu meelest olla tuleviku taliolümpiaala. Esita oma töö ja loe lisaks om.postimees.ee/joonistusvoistlus. Lisa kindlasti juurde uue olümpiaala nimetus ja kirjeldus! Pilte ootame kuni 8. jaanuarini. 

Osalejate vahel loositakse välja vingeid auhindu Postimehelt, Sportlandilt, Eesti Olümpiakomiteelt ja Spordimuuseumilt. Osaleda võib ka terve klassiga, sest kõige aktiivsem klass saab eriauhinna – Spordimuuseumi olümpiateemalise haridusprogrammi ning Postimees Juuniori poole aasta tellimuse!

Pärast iseseisvuse taastamist on Eesti oma lipu all osalenud igal taliolümpial, aga esimesel kolmel korral jäid medalid tulemata. Võimsa tulemuseni jõudis Eesti 2002. aastal Ameerika Ühendriikides, kui Eesti sportlased võitsid igat värvi medali: Andrus Veerpalu võitis kulla ja hõbeda ning Jaak Mae pronksi. Veerpalu ja Mae said 15 kilomeetri klassikasuusatamises lausa poodiumit jagada.

2006. aastal oli koondis samuti edukas, saades lausa kolm kuldmedalit. Veerpalu sai ühe kulla ning Kristina Šmigun võitis kaks kuldmedalit. Üldarvestuses oli Eesti kõrgel 12. kohal. Šmigun võitis ka 2010. aasta olümpial hõbemedali, pärast mida pole eestlased seni poodiumile jõudnud.

Salt Lake Citys meeste 15 km klassika distantsil olümpiakulla võitnud Andrus Veerpalu (keskel) ja pronksimees Jaak Mae (paremal). Vasakul hõbeda võitnud Frode Estil. Foto: Jarek Jõepera

Medalilootust Eestil on

Kuna koroonapandeemia lükkas 2020. aasta suveolümpiamängud edasi, siis peeti need käesoleval suvel Tokyos. Taliolümpia toimumisaega pole muudetud, mistõttu ongi tekkinud olukord, kus kahe olümpiamängude vahel on ainult pool aastat.

Eksperdid arvavad, et olümpiale pääseb umbes 20 Eesti sportlast. Suurimat medalilootust nähakse vigursuusatajas Kelly Sildarus, aga hea hoog on sees ka kahevõistlejal Kristjan Ilvesel, kes on just viimaste kuude jooksul häid tulemusi näidanud.

Praegu veel näevad sportlased vaeva, et pääsu olümpiamängudele teenida. Spordialadel on erinevad kvalifikatsioonisüsteemid, mistõttu paljudel atleetidel ei ole veel kindlat olümpiapiletit ning selle nimel tuleb viimase hetkeni heidelda. Kui pilet on teenitud, siis võib sportlane hetkeks kergendatult hingata ja tähistada, aga ainult korraks – Pekingi olümpiamängud ootavad juba ukse taga!