Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Bändi kutsumist ei pea jääma ootama – tegutse ise!

Kitarrist Sten Marten Kallas FOTO: Mihkel Maripuu

Kujuta ette, et soovid teha bändi. Aga kuidas otsiksid bändikaaslased? Viimsi gümnaasiumis õppiv Sten Marten Kallas (16) otsustas kasutada sotsiaalmeedia abi ning postitas sinna üleskutse. Tema pöördumine osutus edukaks ning praegu tegutseb noormees kahes bändis ja ühes duos. Viimases lööb kaasa ka lauljatar Reelika Sommer (22).

Kuidas sul tekkis mõte bändi teha?

Ma osalesin «Hauka Rocki» bändilaagris, kus nädala ajaga õppisime lood selgeks ning esinesime. See tekitas minus motivatsiooni ise bändi teha. Laagris olid meil ka individuaaltunnid, kus muu hulgas õppisime, kuidas kitarril improviseerida. Neid võtteid kasutan ma tänaseni.

Kuidas te Reelikaga kohtusite?

Sten Marten: Kõik sai alguse paar kuud tagasi minu Facebooki postitusest, kus kirjutasin, et otsin bändikaaslasi ja Reelika võttiski ühendust.

Reelika: Olin alati tahtnud kedagi, kellega koos mängida ja muusikat teha. Väga oluline on omavaheline klapp, sest igaühega ei sobigi koos mängida. Sten Marten tundus mulle kohe selline hakkaja. See, et ta kirjutas avalikku kohta, näitab, et inimene on tõesti asjast huvitatud.

Kus te proove teete?

Reelika: Põhja-Tallinna noortekeskus on hea koht, kus saab tasuta bändiruumi kasutada. Noorele inimesele, kes ei käi tööl, on selline koht väga oluline. Neid kohti võiks rohkem olla.

Millist muusikat te mängite?

Sten Marten: Koos otsustame, mis lugusid mängime, õpime need selgeks ja teeme palju proovi, et kokkumäng sujuks.

Reelika: Laulud on nii eesti- kui ka ingliskeelsed, kuid tänapäeva poppi me pigem ei mängi, sest seda kuuleb niigi igal pool. Tahan laulda just vanu hitte ning minna siis enda loomingu peale üle.

Kuidas te laulude noodid leiate?

Sten Marten: Ma mängin kas kuulmise järgi, otsin internetist või küsin abi kitarriõpetajalt.

Kas teie duol on ka nimi olemas?

Reelika: Otseselt veel mitte, pigem esineme oma nimedega või kasutan enda artistinime REE.

Kitarrist Sten Marten Kallas. FOTO: Mihkel Maripuu

Sten Marten, sa mängid veel kahes bändis. Mis bändid need on?

Üks on koolibänd, kus mängib üsna palju kitarriste. Õpilastele saadeti e-kirjad, et kes tahab ja oskab pilli mängida, võib tulla bändi. Seal õpime praegu jõululaule. Teises bändis mängime pigem rokilikku stiili, kuid bänd sündis naljaga. Mu sugulane ütles, et võiks bändi teha, siis tegimegi ja tuli päris hästi välja. Seal on inimesi nii Viljandist kui ka Tartust, mistõttu saame proove teha üsna harva.

Kuidas sa kitarrimänguni jõudsid?

Umbes seitse aastat tagasi vaatasin, et mõni mu koolis mängis klaverit, keegi teine mängis mõnda puhkpilli ja nii soovisin ka ise pillimängu õppida. Minu vanemad soovitasid kitarri õppida. Kuna mu isa kuulab kodus palju muusikat, siis teadsin, et soovin rokki mängida. Aga alustasin Pirita kitarristuudios akustilise kitarri õppimisega, kus minu juhendajaks oli Lauri Jõeleht.

Miks siis nii?

Me ei teadnud, kas olen valmis elektrikitarri mängima ja vaja oli saada põhiteadmised. Samuti ei ostnud vanemad mulle kohe enda pilli, sest nad tahtsid olla kindlad, kas mulle ikka meeldib kitarr ja kas ikka jään seda mängima. Aga mulle kohe meeldis, see oli väga äge!

Mis on akustilise ja elektrilise kitarri erinevused?

Mõlemad on kuue keelega keelpillid. Akustilisel mängisin sõrmitsedes, mis on väga huvitav, meloodiline ja ilus. Kui mängida väikese publiku ees ja väiksel alal, on akustiline kitarr ideaalne. Kuid kuna mul tekkis soov bändi teha, siis tahtsin ikkagi elektrikitarri ja ka soolot mängida. Nii ongi umbes kaks aastat minu õpetaja olnud Artur Skrõpnik.

Mida vanemad sinu muusikahuvist arvavad?

Vanemad pigem ikka pooldavad seda. Nad ise ei ole muusikainimesed, aga kui mul hakkas kitarriga hästi minema, siis õde ja vend soovisid ka pillimängu õppida. Õde õppis iseseisvalt ukulele selgeks ja väikevend tahab trumme mängida. Viimati mängisin vanaema ja vanaisa sünnipäevadel. Mul olid juhuslikult kõlarid ja pill kaasas ning kuna külalised soovisid, siis mängisingi. Esitasin ka keerulisemaid lugusid, mida olin alles hiljuti õppinud. Usun, et vanavanemad olid minu üle üsna uhked.

Kas oled mõelnud, et võiksid pillimängu juurde ka ise laulda?

Huvitav, et sa seda küsid, sest ma just tegelesin sellega. Hiljuti tegin samamoodi postituse Facebooki ning leidsin selle kaudu endale lauluõpetaja. Proove pole me veel teinud.

Millised on su tulevikuplaanid?

Ma näen ennast muusikuna. Läksin gümnaasiumisse, kuna pole kindel, mida soovin edasi teha, kuid muusika on minu jaoks kindel asi. Unistus on mängida bändis, miks mitte ka välismaal. Praegu mängin iga päev vähemalt kaks tundi pilli. Kui mulle satub ette mõni video, kus keegi mängib huvitavaid käike, siis vahel õpin need ka ise selgeks, et neid oma mängus kasutada.

 

Sõbrapäevik

Lemmiktoit: pitsa

Hingeloom: kotkas

Lemmiktund: vahetund

Laul, mis kummitab: Guns N’Roses «Sweet Child O’ Mine»

Staar või eeskuju: kitarriõpetaja Artur Skrõpnik

KOMMENTAAR Sten Marteni julgust tuleb austada

Bändikaaslane Reelika Sommer

FOTO: Mihkel Maripuu

Sotsiaalmeedia maailm on kummaline. Isegi kui ma polnud Stenist varem kuulnud, võlus tema postitus mind kohe. Tajusin, et tegemist on ühe julge ja teotahet täis noore inimesega. Nähes tema kitarrioskusi, kirjutasin Stenile sekunditki mõtlemata. Temagi võttis pakkumise avatud meelega vastu ning nii me oma esimese kohtumiseni jõudsimegi. Mõistsin juba esimeses proovis, kui püüdlik ja suure teotahtega Sten on.

Ta on heatahtlik partner, kes kuulab ära minu ideed ning on hea lavaline tugi. Stenil on palju potentsiaali, juba praegu mängib ta kitarri kirjeldamatult hästi. Hindan väga tema oskusi ning tahan panustada võimalikult palju sellesse, et aidata ta unistustel täituda.

Kuivõrd hindan kõrgelt tema panust meie koostöösse ja austan tema siirust ja heatahtlikkust, loodan väga, et meie looming jõuab peagi ka kuulajateni.

Tagasi üles
Back