:format(webp)/nginx/o/2022/01/05/14294062t1h5f9f.jpg)
Detsembris Eesti parimaks meesjalgpalluriks valitud Rauno Sappineni (25) karjäär jätkub Poola kõrgliigaklubis Gliwice Piasti. Enne suure uudise avaldamist istus Postimees Juunior mehega maha ja uuris, kuidas on ta nii kaugele jõudnud ning mida plaanib edasi teha.
Mis tunne oli, kui sind valiti teist korda järjest aasta jalgpalluriks?
See on positiivne tunne. Mul on suur au ja rõõm, et valiti juba teist korda parimaks. Mu hooaja lõpp oli tihe ja meeskondlikult oli palju tähtsaid mänge, et liiga palju ei jõudnudki mõelda sellele aasta jalgpalluri tiitlile. Seega tuli see natuke üllatusena ka.
Kas seda tunnet saab võrrelda võitudega jalgpalliväljakul?
Neid on raske võrrelda. Väljakul saab siiski spordi sees olla, aga tunnustust on ikka uhke saada.
Missugused on kõige paremad tunded jalgpalliväljakul?
See, kui sul on enne mängu väga suur väljakutse ees ootamas ja siis ületad selle! Näiteks saad väga tähtsa võidu, lööd väga olulise värava. Ühed kõige magusamad on viimasel minutil löödud võiduväravad. Eriti uhke hetk oli see, kui jõudsime Floraga Euroopa konverentsiliigasse.
Millised eesmärgid on sul jalgpallurina?
Mu soov ja unistus on kunagi jõuda Saksamaa tippliigasse, Bundesligasse, ning selle nimel ma praegu töötan. Bundesliga ja saksa jalgpall üldiselt on mulle noorest east meeldinud ja näen vaeva, et sinna jõuda. Samamoodi tahan ka Eesti koondisega jõuda Euroopa meistrivõistlustele või maailmameistrivõistlustele. See on unistus, mille poole me kõik püüdleme.
Kuidas sa üldse jõudsid jalgpalli juurde?
Käisin koos sõbra ja klubikaaslase Märten Kuusega lasteaias, kus tema juba käis jalgpallitrennis. Lasteaias hoovi peal mängisime, tema eeskujul läksin trenni ja sealt jäi pisik külge. Erinevaid arvutimänge ja FIFAsid mängisin ma väga vähe. Sealt edasi mööduski suurem osa mu lapsepõlvest jalgpalli mängides. Kogu aeg olid trennid ja vabal ajal mängisin veel omakorda sõpradega. Ikka väga-väga suur osa noorusest möödus jalgpalliväljakul. Koolisuved olid alati täidetud jalgpalliga. Mu lemmikklubi oli kindlasti Londoni Chelsea eesotsas ründaja Didier Drogbaga.
/nginx/o/2022/01/05/14294067t1h8fd1.jpg)
Kuidas leidsid noorena kohti, kus vabal ajal jalgpalli mängida?
Leidsime igasuguseid kooliväljakuid, mis olid avatud ja kus saime mängida. Seal ei olnud küll väga head tingimused, aga saime hakkama. Mängisime olenemata sellest, kui palju meid parasjagu oli. Vahepeal olin täiesti üksinda, mõnikord ühe-kahe sõbraga ja aeg-ajalt oli meid isegi üle kümne.
Kuidas sa jalgpallitrennide kõrvalt koolis hakkama said?
Mingil hetkel hakkas küll raskemaks minema, sest trennid ja võistlused tulid ikka korralikult peale. Ühel sügisel said mu vanemad meili, et ma pole kümnendat klassi veel alustada jõudnudki, sest pole lihtsalt kooli jõudnud. Sel ajal olin kogu aeg erinevatel võistlustel Venemaal ega saanudki kooli tulla. Õnneks ma ikka lõpuks jõudsin kooli tagasi, tegin kõik arvestused ja tööd järele ning sain hakkama.
Millal said aru, et sul ongi võimalik hakata profijalgpalluriks?
Ma arvan, et see oli siis, kui FC Flora pakkus mulle esimest profilepingut. Ma olin siis 16 ning see tuli mulle suure üllatusena. Ma ei osanud seda arvata, aga mulle tehti pakkumine ja saingi ametlikult profiks. Professionaalse jalgpalluri elu on kogu aeg olnud mu unistus.
Oled enne mänginud välismaal Belgia, Hollandi ja Sloveenia klubides. Kus sulle nendest kõige rohkem meeldis?
Ma arvan, et Hollandis meeldis mulle kõige rohkem. Mul oli hea meeskond (Den Bosch – toim), fännid käisid kogu aeg staadionil ja seal olid kõige positiivsemad emotsioonid. Isegi kui pingil olin ja teadsin, et mängida ei saa, siis nägin trennis rohkem vaeva.
Milline näeb välja profijalgpalluri argipäev?
Tavaliselt treenime koos meeskonnaga poolteist või kaks tundi. Kes tahab, saab teha enne või pärast trenni midagi juurde, näiteks jõusaali. Mõni päev on ka kaks trenni, mis on füüsiliselt natuke raskem. Nädalas on tavaliselt üks vaba päev, muidu on iga päev trennid.
/nginx/o/2022/01/05/14294071t1h71fe.jpg)
Kas motivatsiooni puhul on vahet, kas esindad Eesti koondist või Flora klubi?
Motivatsiooni puhul ei ole vahet. Ma lähenen igale mängule kui tähtsale mängule ning annan endast parima, et seda võita.
Kuidas sa pärast mängu taastud?
Väga tähtis on hea söök. Samuti üritan võimalikult vara magama saada. Järgmisel päeval on tähtsad taastavad trennid ja protseduurid, nagu massaažid ja venitused. Kui meil oli Floraga selle hooaja lõpus väga tihe mängugraafik, siis jõudsime kõik taastavad trennid ära teha, aga loomulikku taastumisaega jäi päevade ja tundide poolest väheks.
Mida soovitad noortele, kes tahavad samuti profijalgpalluriks saada?
Tehke palju tööd ja nähke vaeva! Aga ärge unustage, et naeratus peab alati näol olema. Pead nautima seda, mida teed. Ja hoidke mõlemad asjad korras – nii kool kui ka trenn. Siis on nii endal kui teistel inimestel lihtsam.
FAKTID. Rauno Sappinen