P, 27.11.2022

Reportaaž ⟩ Kuidas väikesest Eestist sai digiriik

Kaspar Kütt
, Postimees Juunior reporter
Kuidas väikesest Eestist sai digiriik
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Avaliku internetipunkti liiklusmärke leidus kunagi igal pool üle Eesti.
Avaliku internetipunkti liiklusmärke leidus kunagi igal pool üle Eesti. Foto: Konstantin Sednev

Tallinnas Vabaduse väljaku kõrval asuvas Okupatsioonide ja vabaduse muuseumis saab külastada näitust «Miks Eesti? 30 aastaga ENSVst e-Eestiks». Käisime vaatlemas, kuidas siis digitaalne Eesti tekkis.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi üks suur edulugu on see, kuidas oleme loonud maailma esiotsas oleva digiriigi. Vabamu näitusel on kaardistatud viimased 30 aastat Eesti digiloos ja toodud külastajateni sündmused ja objektid, mis selles olulist rolli mängisid.

Esimese asjana märkan «eelajaloolisi» arvutimonitore ja klaviatuure, mis näitavad erinevaid jäädvustusi üheksakümnendatest. Ühe arvuti peal on numbrite ja tähtede jada, mille kohta ütleb näituse idee autor Karen Jagodin, et see on tolleaegne raamatupidamistarkvara, millega pangad tööd tegid. Raske uskuda, aga just sellist tarkvara kasutati Eestis 90ndatel.

Erilise nostalgiapommi paneb avalik internetipunkt, mis omal ajal oli igas raamatukogus. Nimelt ei olnud veel 20 aastat tagasi paljudel inimestel kodus internetti, mistõttu käisid nad raamatukogudes oma e-kirju lugemas ja veebis surfamas. Vajutan Postimehe 1999. aasta avalehe peale ja tuleb meelde, kuidas mu vanemad ootasid kodus kümme minutit, et saaks õhtul arvutist uudiseid lugeda. Leian end mõtlemas, kui lihtne on tänapäeval sekunditega värskeimad uudised kätte saada.

Mine surfa vanadel lehekülgedel ja vaata, millised nad omal ajal välja nägid!
Mine surfa vanadel lehekülgedel ja vaata, millised nad omal ajal välja nägid! Foto: Kaspar Kütt

Nutikardinast läbi nõukogude aega

Jääksin hea meelega neid arvuteid uudistama terveks külastusajaks, aga edasi ootab minek läbi «nutikardina», mis eraldab monitore ülejäänud näitusest. Kardinast läbi astudes avaneb vaatepilt veelgi vanemasse maailma, kus esimese asjana jäävad silma nõukogudeaegsed klaviatuurid ja monitorid.

Selles ruumis on kõige esimesed «seemned», millega taasiseseisvunud Eesti arvutitargad nõukogude ajal õppisid. Siin on näiteks esimene Nõukogude liidus arvutiga kirjutatud väitekiri. Mõistagi ei vastanud see toona NSVL ülikoolide standarditele ja autor pidi selle trükimasinal ümber kirjutama.

Omaette kurioosum on lehmade automaatne söötmissüsteem, mis töötas andurite abil ja andis ise teada, kui palju peaks lehma toitma. Kui küsida selle süsteemi loojalt, miks ja kuidas ta selle ehitas, ütleks ta ilmselt: «Miks mitte? Leidsin mingid tehnikajupid ja vidinad ning ehitasin sellise masina kokku.» Selline oli Jagodini sõnul Nõukogude Eestis toimetavate arvutitarkade filosoofia, et kui kusagilt mingid jupid leidsid ja midagi ehitada said, siis ehitasidki selle kokku. Kasvõi iseehitatud arvuti Juku, mille panid kokku kolm siinset arvutitarka, kes ei suutnud esimese ametliku Juku arvuti Eestisse jõudmist ära oodata. Selle programmid loeti arvutisse üldse ümberehitatud kassettmaki pealt ja see töötab siiamaani.

Kui värskelt iseseisvunud Eestis hakkasid arvutid rohkem levima ja paljud koolid said arvutiklassidesse uhked mudelid, suundus nendesse hulgaliselt noori, kes said just koolis esimesed kokkupuuted arvutiga. Mõnes koolis suutsid lapsed arvutiõpetaja nii hästi ära rääkida, et võisid pärast tunde nii kauaks ekraani taha nokitsema jääda, kui ise soovisid.

«Ega õpetajad ja lapsevanemad ei teadnud, mida nad seal ekraani taga teevad. Aga nad lihtsalt lasid neil olla, las lõbutsevad, tehku, mis tahavad!» võttis Jagodin vanema põlvkonna suhtumise kokku. Sellisest vabadusest kasvasidki välja tänased Boltid, Skype’id ja veel loetamatul hulgal ettevõtteid.

Igal masinal on ka oma ökoloogiline jalajälg. Tulevikus peame mõtlema, kuidas seda vähendada.
Igal masinal on ka oma ökoloogiline jalajälg. Tulevikus peame mõtlema, kuidas seda vähendada. Foto: Konstantin Sednev

Vanematele mälestusi, lastele inspiratsiooni

Jagodin soovitab noortel näitust vaatama tulla koos vanematega, kes kindlasti saavad eksponaatidest palju lugusid jagada. «Eriti tasub mõelda sellele, et need asjad siin on vaid 30 aasta tagustest aegadest. Sellest ajast tänapäevani on toimunud nii palju muutusi ja metsik on mõelda, mis saab veel 30 aasta pärast,» rõhutas Jagodin.

Näituse lõpp suunab pilgu ka tulevikku ja toob välja mõned meetodid, mida nuti-Eesti on kasutusele võtmas, et elanike elu veelgi mugavamaks teha. Näiteks e-residentsus, mis lubab teiste riikide kodanikel internetis turvaliselt kasutada Eesti avalikke teenuseid. Või siis Bürokratt, mis teeb tehisintellekti abil kodanike suhtluse riigiga (maksude maksmine, terviseandmete vaatamine jm) palju lihtsamaks.

Jagodin loodab, et noored, kes seda näitust külastavad, saavad inspiratsiooni sellest, kui väheste vahenditega on digi-Eesti loodud ja kui suureks osaks meie elust on see saanud. Selleks et suurt muutust teha, ei ole vaja palju asju, vaid head ideed ja teotahet. Selle üle võime eestlastena väga uhked olla ning Vabamus saab seda edulugu oma käega katsuda.

Näitus «Miks Eesti? 30 aastaga ENSVst e-Eestiks»

  • Näitus jääb avatuks 2022. aasta 23. oktoobrini.
  • Vabamu on avatud kolmapäevast pühapäevani kell 11–18.
  • Muuseum asub Tallinnas, aadressil Toompea 8
Märksõnad
Tagasi üles