Saame tuttavaks ⟩ Kasperi süda tuksub teatri poole

Kasper Sebastian soovib oma aega ja energiat panustada tegevustesse, mis talle meeldivad. Foto: Madis Veltman

Praktiliselt terve elu Harjumaal Viimsis elanud Kasper Sebastian Silla (19) on kui multitalent, kes laulab, mängib pilli, on õhtujuht, kehastub jõuluvanaks, teeb bändi, kirjutab muusikat ning näitleb. Umbes kuu aega tagasi jõudis Viimsi gümnaasiumi lavale ka tema kirjutatud ja lavastatud näidend «Lõplik või lõpmatu?».

Lavastus «Lõplik või lõpmatu?» sai alguses koolis kohustuslikust uurimuse või praktilise töö tegemisest, mille raames tulid Kasperile ideed alates raamatu kirjutamisest kuni näituse korraldamiseni välja. Noormehele oli tähtis, et valmis saaks äge asi. «Ma mõistsin koolitööd nii, et see on võimalus katsetada ja teha ära midagi suurt,» meenutas Kasper.

Lõpuks otsustas ta kirjutada ja lavale tuua näitemängu, mille algsed ideed olid üsna lennukad. «Tahtsin teha kahe vaatusega psühholoogilise lavastuse, kus on suur lugu suurte eksistentsiaalsete küsimustega. Need olid minu algsed määratlused,» rääkis Kasper.

Olles ise aastaid just psühholoogilise teatri pooldaja, oli Kasperil soov pakkuda publikule nii visuaalset kui ka mõttelist elamust. Nii tekkis idee kasutada Faehlmanni muistendit «Koit ja Hämarik» ning asetada nende vahele pime füüsikaprofessor. Selle laitis aga tema sõber maha, põhjendades, et kirjatükk on liiga keeruline. Kasper võttis professori ära ja tahtis lisada hoopis olemusliku probleemi ehk selle, kuidas tõestada füüsika abil, et jumal on olemas. «Seda oli põnev kirjutada ja nii hakkasin ka füüsika vastu rohkem huvi tundma,» selgitas ta.

Edasi tõi ta sisse tarokaartide teema, mis justkui vastandus teadusele ja usule. Lõpuks sai kokku 69 lehekülge teksti, kus jooksis korraga reaalne ja ebareaalne ajaliin. Lisaks tekkis idee vahetada esimene ja teine vaatus omavahel ära. «Mõtlesin, et näitame vaatajatele alguses metafoore ja ideid ning teises vaatuses seda, kust need tulid,» oli noormees põnevil, kuid mõistis üsna pea, et kirjutis meenutas pigem filmistsenaariumi. Oli tarvis, et keegi annaks ausat tagasisidet ja tooks noormehe maa peale tagasi.

Kasperi vanaisa, jaapani keele, kultuuri ja ajaloo uurija Agu Sisask luges lavastuse läbi ning tegi kirjatöö pihuks ja põrmuks. «Tagasiside oli mulle väärtuslik ning koos vanaisaga suutsime mõne päevaga sellest materjalist teha midagi väga head ja veel ägedamat,» tunnustas poiss vanaisa.

MÕISTED. Mida see tähendab?

Psühholoogiline teater (või lavastus): Psühholoogiline teater põhineb autori läbitunnetatud näidendil. Selleks on vaja, et näitlejal oleks selge, mida mängida ja mille nimel mängida. See saab sündida ainult koos näitlejatega.

Eksistentsiaalsed ehk olemuslikud küsimused: Eksistentsialism on fiosoofiline ja kirjanduslik vool, mis tekkis teise maailmasõja ajal. Eksistentsiaalsed küsimused on näiteks sellised: mis on elu mõte; mis tuleb pärast surma; mida tähendab armastus jne.

Lavastaja suur töö

Kui lavastuse kirjutamine võttis omajagu energiat ja aega, siis teine suur ülesanne oli kirjatükk ka lavale tuua. Kui näitlemisega on noormees tegelenud pea terve elu, siis lavastaja toolis istus ta esimest korda. Sellest hoolimata tundus, et prooviprotsess läks sujuvalt ja asjad loksusid järjest paika. Kõik näitlejad olid Viimsi gümnaasiumist ja proove tehti kord nädalas. «Teater on koostöö ja mul on hea meel, et mu ümber olid kõik need head inimesed,» oli Kasper tänulik.

Peaproov läks noore lavastaja arvates aga üsna kehvasti. «Kui olen näitleja ja muretsen, kuidas esietendus läheb, siis saan midagi teha, aga lavastajana ei saa. Minu võim oli viimase proovi järel läbi,» kirjeldas Kasper peaproovijärgseid mõtteid.

Etenduse õhtul tekkis hirme järjest juurde: huvitav, mida publik üldse arvab? Plakatitel oli ju Kasperi nimi, ta oli sõbrad-tuttavad vaatama kutsunud ja nüüd tulebki lavastus publiku ette tuua, istudes ja vaadates ise etendust saalist. Õnneks läks kõik hästi! Lavastajana ei tundnud ta kordagi, et tõuseks püsti ja hüüaks «Stop»! Ka publiku tagasiside oli positiivne. «Oleks imeline, kui saame võimaluse seda uuesti mängida,» unistas noormees.

Mõeldes tulevikule

Kasperi suur unistus on loomulikult Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakond ehk lavakunstikool. «Lavakasse ei minda, lavakasse saadakse,» ütles noormees ja mõtiskles, kas kandideerida näitleja või lavastaja õppesuunale. «Näitlemises tunnen ennast mugavalt, aga nüüd sain proovida ka lavastaja rolli, kuhu olen tegelikult alati tikkunud,» arutles ta. «Ma võtan katsed tõsiselt ette, aga ei taha suurt pettumust, kui ma sinna ei saa. Eks on ka teisi ägedaid erialasid,» oli ta positiivne.

Noor multitalent Kasper Sebastian Silla Viimsis Rannarahva muuseumis. Foto: Madis Veltman

Gümnaasiumi viimases klassis õppides on Kasper mõistnud, et soovib keskenduda asjadele, mis on talle tõeliselt olulised. Näiteks oli ta varem mõelnud, et kui lavakunstikooli ei saa, läheb Tartu või Tallinna Ülikooli õppima eesti keelt ja kirjandust, ajakirjandust või filosoofiat. Lihtsalt midagi, mis avardab silmaringi. Kuid nüüd on ta mõistnud, et kui ta hommikul ärkab, siis tahab teha asju, mida armastab. «Mulle meeldib näiteks kokata ja enne läheksin kutsekooli kokandust õppima, kui õppima midagi, mis mulle tegelikult huvi ei paku,» oli Kasper enesekindel.

Teeb bändi ja mängib pilli

Ka muusikal on tema elus tähtis koht. Olgugi et nooti noormees ei tunne, mängib ta nii klaverit kui ka kitarri. «Käisin klaveritundides vaid pool aastat, pool tundi nädalas. Kuid mul oli süntekas kirjutuslaua kõrval, mida kuulmise järgi aegamisi näppisin,» meenutas Kasper. Ka kitarri mängimine tuli justkui juhuse tahtel, kui toona kümneaastane poiss soovis hirmsasti sinist kitarri, mille keskel oli kõlar. Esimene lugu sai selgeks kolme päevaga ja sellega esines ta ka klassiõhtul.

Ning siis hakkas Kasper bändi tegema. Kui alguses oli oluline lihtsalt rokkimine ja loo algusest lõpuni äramängimine, siis varsti sai tähtsamaks esinemise kvaliteet ja lauldes nootide täpsus ja puhtus. «Praegu on bändipoisid kaitseväes, kuid plaanis on koos avaldada üks eestikeelne lugu,» avaldas ta saladuse.

Kuigi Kasper leiab, et on olnud natukene püsimatu ja hüpanud ühe asja juurest teise juurde, usub ta, et teater ja muusika jäävad tema ellu ka tulevikus. «Ma pole veel teinud nii suurt või laia haardega asja, mille järgi mind avalikus tunneks. Seetõttu tunnen veel, et see kõik on vaid hobi. Ma loodan, et kunagi õnnestub mul tegeleda endale tähtsate asjadega nii, et see pole enam üksnes hobi.»

Sõbrapäevik

lemmiktoit: pasta

hingeloom: kass

lemmiktund: eesti keel ja kirjandus

lemmikfilm või -seriaal: «Interstellar» («Tähtedevaheline»)

staar või eeskuju: inimesed minu ümber