:format(webp)/nginx/o/2022/01/19/14316690t1h8aee.jpg)
Lendamine on igati mõnus ning loomariigis on seda korduvalt uuesti avastatud. Nii oskavad lennata putukad, nahkhiired ja isegi mõned kalad. Samas on jälle pingviinid oma lennuvõime vahetanud sukeldumisoskuse vastu. Vaatame lähemalt, milliseid tiibu looduses leidub ja kuidas lennata saab.
Nahkhiire tiivad on samasuguse ehitusega nagu inimeste käed ja paljude loomade käpad. Kõik imetajad on ju omavahel sarnased ja kunagi igiammu olid meil ka ühised esivanemad. Kui vaadata inimese kätt, siis on käelabas kämblaluud ja sõrmedes sõrmeluud. Nahkhiirte tiibades on luud, mis vastavad nii meie sõrme- kui kämblaluudele. Võrreldes nahkhiire pisikese kehaga, on need luud veninud väga pikaks ja nende vahel on nahast lennus. Nii saavadki nad öötaevas ringi vihiseda ja putukaid püüda. Lennuse abil liuglevad puult puule ka lendoravad.
Liblikad on tuntud kirevate tiibade poolest. Nende tiivad on kaetud imepisikeste soomustega, mis asuvad üksteise peal rivis nagu katusekivid. Liblikatel on kaks paari tiibu, mille abil õielt õiele lennata. Haruharva on liblikate tiivad nii lühikesed, et nendega ei õnnestugi õhku tõusta.
Läbipaistvad tiivad
Ninasarvikpõrnikas on üks suuremaid põrnikaid – ta võib kasvada koguni 40 sentimeetri pikkuseks. Tänu oma sädelevale kestale on see põrnikas väga uhke. Tiibu on tal lausa kahte sorti. Kattetiivad on paksud ning nende eesmärk on putukat kaitsta. Need on sama sädelevad kui põrnika ülejäänud keha. Kattetiibade all on teine paar, need on läbipaistvad lennutiivad, mis õhku tõustes ülemiste alt välja tulevad.
/nginx/o/2022/01/19/14316697t1h5067.jpg)
Mesilastelgi on läbipaistvad tiivad, mis liiguvad väga kiiresti. Need suudavad ühes sekundis teha sadu lööke. Inimene ennast nii kiiresti liigutada ei oskaks. Just kiire sipsimine tiibadega tekitab sumina, mida on mesitaru ümber kuulda. Mesilastel on samuti kaks paari tiibu. Esimene tiivapaar on suurem, teine väiksem ning kõik on kaetud pisikeste karvakestega. Mesimummud on osavad ja võivad õhus püsida paigal, liikuda edasi, tagasi või külg ees, kuidas parajasti vaja.
Kajakad on merelinnud, kel on pikk kael ja pikad tiivad. Nad võivad toitu püüda nii maa pealt kui ka vee alt. Kajakad võivad pea vee alla pista ja mõne hajameelse kala ära napsata. Väga uhked, ligi meetrise siruulatusega tiivad on valgel toonekurel. Suviti võib neid näha Eestis puude, postide ja korstnate otsas. Talveks peavad kaunid tiivad need linnud jälle Aafrika poole kandma.
Pingviinidest sisalikuni
Pingviinid ei suuda taevas tiirutada, kuid nad on meistrid allveelendamises. Kui teised linnud on kerged, et hästi taevas püsida, siis pingviinide luud on rasked. Nii saab sügavamale vee alla jahile minna. Nende tiivad on kehaga võrreldes pisikesed ja töntsid, seepärast pole ime, et need pingviine taevasse ei kanna. Loiba meenutavate tiibadega on aga mõnus vees manööverdada.
Ammu aega tagasi elanud pterosaurust on nimetatud kummaliseks ja tigedaks olendiks. Tema iseloomu kohta me tegelikult palju ei tea, aga tiivad olid tal vägevad. Suurimad isendid neist olid sama kõrged kui kaelkirjakud ja ka nende tiivad olid ilmselt suurimad kogu maailma ajaloos. Arvatavasti on just need eelajaloolised olendid andnud innustust lohemüütidele. Taolised hiidsisalikud olid hirmus osavad lendajad ja võisid peatumata läbida tuhandeid kilomeetreid.
/nginx/o/2022/01/19/14316700t1h0460.jpg)
Üks imepisike lohet meenutav sisalikuliik on säilinud tänini. Lenddraakon on oma vägevate esivanematega võrreldes tilluke ja armas, kuid veidi aega püsib õhus temagi. Need loomakesed elavad puu otsas ning ohu korral sirutavad oma nahakurrud lahti ja kalpsavad naaberpuule.
Maailmas on isegi kalu, kes on lihtsamad lennuvõtted selgeks saanud. Kaladest on parimad lendajad pääsukalad, kes võivad veest välja hüpata ja teha mõne sekundi pikkuse lennu.
Kas teadsid?
Maailma kõige kopsakam putukas on koljatmardikas, kes kaalub kuni 100 grammi. Need mardikadki suudavad lennata.
/nginx/o/2011/02/01/508343t1h236b.jpg)