Saame tuttavaks ⟩ Valu ei takista Eliisat tipu poole pürgimast

16-aastane Eliisa Kalpus on Tartu neiu, kes armastab üle kõige ratsutamist. Esimest korda istus ta hobuse selga seitsmeaastasena. Kaks aastat varem oli tal diagnoositud juveniilne idiopaatiline artriit ehk krooniline haigus, mille tunnus on pikaajaline liigesepõletik. Foto: Kristjan Teedema

Õhtune treening Ihaste ratsakeskuses. Tartu tüdruk Eliisa Kalpus (16) kappab koos oma hobuse Cadmiumiga üle takistuste ja mööda rada. Talle otsa vaadates ei märkaks hetkekski, et Eliisa võitleb iga päev pikaajalise liigesepõletikuga.

Eliisa oli vaid viieaastane, kui tal diagnoositi juveniilne idiopaatiline artriit, mille tunnuseks on pikaajaline liigesepõletik. Eliisa jalad läksid paiste ja nendes oli nii palju vett, et ta ei saanud normaalselt liikuda. Ta ei saanud kükitada ja liikumine oli äärmiselt valulik.

Esimest korda sattus Eliisa hobuse selga kaks aastat hiljem. Tema ema Helle töötas siis lastehoius ning läks koos lastega hobuseid vaatama. Eliisa tuli kaasa ning tal tekkis esimest korda võimalus hobusega sõita. Ta mõistis, et tahab edaspidi tegeleda just hobustega. Ei ema ega arsti veenmine ei tulnud pärast seda hetke kergelt. Mõlemad kartsid, et Eliisa võib kukkuda ja endale veelgi rohkem haiget teha. Pärast pikki läbirääkimisi sai tüdruk siiski oma tahtmise ning hakkas tasapisi hobuse seljas treenima.

Vaatamata sellele, et Eliisa peab iga kuu haiglas käima ja seal bioloogilist ravi saama, on temast saanud võimekas ratsutaja, kes treenib koos Cadmiumiga mitu korda nädalas ning käib võistlustelgi.

Suruda läbi valu

Ratsutamine on füüsiliselt üsna raske tegevus – pidev rappumine ja hüppamine ning lisaks pead veel viiesajakilost hobust taltsutama. Eliisa peab seda kõike tegema oma valudega arvestades. Kuna ta peab hobuse seljas oma jalgu kindlas asendis hoidma, kaasnevad sellega omakorda valud. Aga Eliisa ei jäta midagi pooleli.

«Sellises olukorras ma mõtlen, et kui tahan sellega tegeleda ja kuhugi jõuda, siis pean valu lihtsalt ära unustama või läbi valu suruma,» seletab Eliisa. Tihti kaovad talli jõudes argised mõtted ja hobusele keskendudes valu vähenebki. «Ma hakkan hobusega tegelema ning seda tehes kaovad mured ja valud täielikult ära. Unustan, et midagi on halvasti. Istun hobuse selga ja lähen trenni!»

Ratsutaja Eliisa Kalpus Ihaste ratsakeskuses. Foto: Kristjan Teedema

Juba hobuse ettevalmistamine ei tundu sugugi lihtne. Eliisa on pool tundi enne trenni kohal, et Cadmium valmis panna. Ta annab hobusele paar maitsvat porgandit, kammib looma ilusaks ja hakkab rakmeid selga panema. See tundub iseenesest raske ülesanne, sest kõik rihmad ja pandlad peab panema täpselt õigesti, et nii hobusel kui ka sõitjal oleks ohutu. Eliisa tegutseb rahulikult ja graatsiliselt ning Cadmium vaatab pealt, aeg-ajalt pead noogutades, et keegi talle ehk midagi veel süüa annaks.

Eliisa ei pidanud esialgu võistlustel käima hakkamagi. Ratsutamine oli alguses mõeldud teraapiana, aga tüdruk sai üsna kiiresti aru, et sellest ei piisa. Eliisa tahtis ikka sporti teha ning järk-järgult hakkaski hobustega rohkem trenni tegema. Sealt edasi tulidki võistlused, kus Eliisa on vaatamata haigusele väga heal tasemel.

Hüppetrennid, mis on füüsiliselt kõige nõudvamad, toimuvad kaks korda nädalas. Aga tüdruk peab käima ka lihtsalt hobusega tegelemas ja teda jooksutamas. Kokkuvõttes jõuab ta peaaegu iga päev talli, et Cadmiumi eest hoolitseda või temaga trenni teha.

Väärika ajalooga hobune

Cadmiumil endal on päris väärikas ajalugu. Ta kuulus eelnevalt Eliisa treenerile Erkki Hõimule, kes on Eliisa ema Helle koolivend. Cadmium on mitmel korral tulnud lausa Eesti meistriks, aga ühel hetkel ei olnud Erkkil enam nii palju aega temaga tegeleda. Erkkile avaldas muljet, kuidas Eliisa ja Helle oma hobuste eest hoolitsevad ning ta otsustas hobust Eliisale pakkuda. Helle ei julgenud alguses Eliisale rääkida, et Erkki sellise pakkumise tegi, kuna tegu oli alles 13-aastasele tüdrukule suure vastutusega.

Uue hobusega harjumine on keeruline ja pikk protsess nii loomale kui ka sõitjale. Mitmel korral tuli ette kukkumisi ning Eliisa vasakus käes on seetõttu lausa metallplaadid sees, kuid iga kukkumise järel üritas ta edasi. Ema mõtles ikka, et «nüüd ongi kõik», aga Eliisa tõusis uuesti ja proovis Cadmiumiga harjuda.

«Kui hakkasin Cadmiumiga tegelema, siis me ei saanud üksteisest üldse aru. Mina ei saanud aru, mida tema tahab ja tema ei saanud aru, mida mina tahan,» kirjeldas Eliisa. «Alguses toimubki nunnutamine. Tuleb koos olla ja hobust paitada, teda puhastada ja talle maiuseid anda. See tekitas meie vahel sõpruse.»

Sõpruse loomine võttis aega oma kaks aastat, aga nüüd saavad Eliisa ja Cadmium üksteisest hästi aru. Seda on näha ratsakeskuses, kus nad hüppavad takistustest üle nagu kellavärk. Isegi siis, kui ühel neist on kehvem tuju, mõistavad nad üksteist ja arvestavad sellega.

«Oli ka neid trenne, kus ma tulin lõpus hobuse seljast ära ja ütlesin, et ei taha enam. Ma tundsin, et ei saa loomaga hakkama ning rikun ta lihtsalt ära,» tõdes Eliisa. Ema aga motiveeris tütart edasi pingutama, isegi siis, kui ta ise ei julgenud trenne oma silmadega vaadata, vaid hoidis telefonikaamerat silme ees, et läbi selle jälgida.

Eliisa suurim eesmärk on jõuda välismaale võistlema. Ta ei näe vajadust esikoha pärast heidelda, vaid tahab esmalt lihtsalt võistlemise kogemust. Eestis puudub pararatsutajate võistlusklass, mistõttu peab tüdruk konkureerima tavaliste võistlejatega, aga ta saavutab ikka oma võistlusklassides tugevaid tulemusi.

 

Sõbrapäevik

• Lemmiktoit: pasta
• Hingeloom: hobune
• Lemmiktund: muusika
• Lemmikfilm või -seriaal: «Kättemaksukontor»
• Staar või eeskuju: treener Erkki Hõim

KOMMENTAAR. Eliisa on hobusega hea koostöö leidnud

treener Erkki Hõim

Eliisa on väga hästi hakkama saanud ja tubli olnud. Cadmium on minu vana võistlushobune ja kui ma vaatasin, et mul said temaga asjad tehtud, siis otsustasin hobuse anda just Eliisale ja Hellele, kuna polnud soovi teda võõrastele müüa.

Pildil Eliisa Kalpus, hobune Cadmium ning treener Erkki Hõim. Foto: Kristjan Teedema

Eks tal on haigusega oma raskused, aga ta sõidab need takistused ilusti ära, mida suudab. Ta on isegi rohkemaks võimeline. Cadmium ise on üsna ettevaatlik ja püüdlik, aga Eliisa on temaga hea koostöö leidnud. Eliisa on veel omamoodi huvitav, et ta võtab end võistlustel väga hästi kokku.

Kahjuks meil Eestis pararatsutajate klassi ei ole. Kui vaadata Eliisale otsa, kui ta hobusega sõidab, siis ei ole kuidagi näha, et tal võiks olla valus või raske. Ratsutamine annab talle väga palju juurde – tal on hobune, kellega ta saab tegeleda. Hobune on nagu pereliige. See ei ole ainult nii, et võtad oma tossud kaasa ja teed trenni ära.