:format(webp)/nginx/o/2022/01/25/14327418t1h74bd.jpg)
Sandra Kulderknupi ehk artistinimega Hanna-Sandra (16) oskustel ei näi lõppu olevat – missivõistlustel säranud neiu hakkas vaeva nägema laulutundides ning avaldas just esimese singli «Poolel teel». Lisaks pakub ta sotsiaalmeedias noortele tuge ning püüab gümnaasiumi läbida kahe aastaga.
Oled tuntud missi ja sisuloojana, aga avaldasid just debüütsingli. Mida see sulle tähendab?
Laulmise teekond on olnud hästi keeruline, mulle pole tegelikult kunagi oma hääl meeldinud. Kui tuli see pakkumine, siis mõtlesin, et misasja, pole võimalik. Aga otsustasin, et proovin ära. Nüüd olen kaheksa kuud laulutundides käinud, on olnud ka palju nuttu ja allaandmist, aga kui lõpuks lugu üles läks, sain nii palju head tagasisidet. Muusika ei ole minu jaoks olnud just eneseväljendus, et kirjutad näiteks oma tunnetest loo. Pigem tahan teha midagi, mis inimestele meeldib, aga see ei pea olema otseselt minu elu kohta.
Osalesid ka ise laulu ja muusikavideo loomise protsessis. Mida see sulle õpetas?
Terve aja, kui seda lugu produtseeriti, olin kõrval ja pauside ajal läksin ka ise tegema – varsti saab mulle produtseerimine ka selgeks! Uuele artistile on oluline, et produtsent räägiks ka sellest, mis saab siis, kui lugu välja tuleb. Sain teada, et kõik pole alati lust ja lillepidu ning see kõik õpetas mulle kannatlikkust. Näiteks sisuloome sõltub minust endast, teen pildi ära ja postitan. Aga muusika tegemine sõltub ka teisest inimesest, millal ta saab midagi teha.
Millist tagasisidet oled singli kohta saanud?
Minu jaoks on kõige üllatavam, et inimestele meeldib minu hääl! TikTokis levib see lugu hästi, paari päevaga tehti sellest kuskil 300 videot. Näiteks kuna refräänis on rida: «Ära palun tule lähemale mulle», on seda seostatud koroonaga. Vaatan neid ja naeran! Aga on hästi lahe, et inimesed lugu kuulavad ja kasutavad.
Kuidas sul laulmisega praegu läheb?
Detsembris ma lauluõpetaja juurde ei jõudnud, sest filmisime muusikavideot. Aga nüüd plaanin edasi käia, sest saaksin vokaaltehniliselt palju parem olla. Kindlasti pole nii, et üks lugu sai tehtud, oskan nüüd nii hästi laulda. Iga lugu tahab harjutamist ning üldine vokaaltehnika ka.
Sul on veelgi huvisid – missindus, tantsimine, sisuloome. Kuidas selleks kõigeks aega jätkub?
Tantsimisega olen tegelenud sellest ajast saati, kui kõndima hakkasin. Sellega ei tegele küll regulaarselt, aga see on kõige südamelähedasem. Kui tunnen, et kõik on pahasti, siis lähen saali ja tantsin. See on eneseväljendusviis. Sotsiaalmeedias ei ole minu jaoks kõige olulisem firmadega koostöö tegemine, vaid inimeste motiveerimine ja positiivsuse jagamine. Kõige ajamahukam on praegu muusika. Seda lugu tehes olime ikka hommikust õhtuni stuudios.
Ja kuidas on samal ajal kooliga?
Kevadel otsustasin, et tahan gümnaasiumi läbida kahe aastaga. Mulle väga meeldib iseseisev õpe ja alustasin juba suvel Audentese e-gümnaasiumis, varsti on mul pool gümnaasiumit läbitud. Detsembris tõsteti mind 11. klassi. Seal ei pea käima kohapeal või kindlate kellaaegade järgi. Näiteks kui tean, et teisipäeval jooksen ringi, siis kolmapäevaks plaanin kooliasjad. Seepärast saangi tegeleda paljude muude asjadega. Hästi palju on küll kirjutamist ja iseseisvat uurimist, isegi geograafias ja füüsikas peab tegema kirjandeid.
/nginx/o/2022/01/25/14327420t1h9741.jpg)
Kuidas jõudsid missinduse juurde?
Olin äkki 12, kui läksin modellikooli. Sealt pakuti, et kool korraldab ka missivõistlust ja võiksin osaleda. Seal ma midagi erilist ei saavutanud, aga olin ka teistest noorem. Vahepeal olin sellest eemal, tegin pigem pildistamisi. Suve alguses tuli jälle pakkumine osaleda võistlusel. Ka see oli alates 16-aastastele ja mina olin siis 15. Aga tulin sealt koju nelja tiitliga ja üldarvestuses läks väga hästi.
Oled sõna võtnud ka seksuaalvägivalla ja vaimse tervise teemal. Miks on need teemad sulle olulised?
Olen puutunud kokku seksuaalvägivallaga ja tahtsin sel teemal ka podcast’i episoodi teha. Podcast’ile tuli palju tagasisidet inimestelt, kes on selle samuti läbi elanud. Olengi võtnud eesmärgiks kajastada teemasid, millest ei räägita. Need on vajalikud, kuid on ühiskonnas veel tabuteemad. Kui mulle kirjutatakse, et kellelgi juhtus sama asi, mis mul, siis üritan anda nii palju nõu, et inimene jõuaks professionaalide juurde ja saaks abi. Noored usaldavad mind ja paljud kirjutavad mulle. Vahel on kergem võõraga rääkida ja minul on igatahes hea tunne, et saan neile olemas olla.
Milliseid nõuandeid sa siis noortele jagad?
Seksuaalvägivallast rääkides on esimene nõuanne: mine politseisse. Isegi kui sa ei taha avaldust teha või midagi ette võtta, on selle kohta vähemalt märge olemas. Teiseks, räägi mõne täiskasvanu või psühholoogiga. Ära jää oma murega üksi! Ka vaimse tervise puhul on see nii. Palju küsitakse ka sõprussuhete kohta ning sel teemal saan rohkem oma arvamust avaldada. Ütlen, et mina teeksin niimoodi, aga see ei tähenda, et peabki nii tegema. Aga kui loen välja, et inimene on täitsa halvas kohas, siis ütlen, et mina pole õige inimene nõu andma ja saadan talle abi otsimiseks vajalikud kontaktid.
Mida sa ise teed siis, kui pole motivatsiooni, oled väsinud või tüdinud?
Viimasel ajal on just laulmisega seda olnud, sest ikka tuleb ju negatiivset tagasisidet ka. Mõnikord mõtlen, mille jaoks ma seda teen ja olen peaaegu pisarates. Aga samas näen, kui palju rohkem on positiivsust ja kui paljud mulle kaasa elavad. Mind motiveerib ka see, et olen teiste motivatsioon ja mõtlengi, et pean hakkama saama ja edasi tegema.
Kas kellegi eeskujuks olemine raskena ei tundu, sest pead enda käitumist jälgima?
See on tegelikult keeruline. Olen 12-aastasest saati sotsiaalmeediaga tegelenud ja pidanud teadlikult teisiti käituma. Elan väikses linnas, kus kõik tunnevad kõiki. Pidin kontrollima, kellega suhtlen ja kellele ma asju usaldan. Nüüd olen vanem ning see on kergemaks läinud. Aga olen ise selle tee valinud ega vingu selle üle (naerab).
/nginx/o/2022/01/25/14327419t1h2391.jpg)
Mis on sinu meelest oluline sõnum noortelt, mida täiskasvanud peaksid paremini kuulda võtma?
Mulle kirjutab palju noori, et tahaks psühholoogi juurde minna, aga vanemad ei luba. Ka minu vanemad arvasid kunagi nii, et tavalised inimesed ei käi psühholoogi juures. Tegelikult võib seal ka rääkida lihtsalt sellest, mis sinuga iga päev toimub. Selleks ei pea olema midagi väga halvasti. On ebareaalne, et lapsed peavad seda paluma. Kui kurk valutab, siis pole kahtlustki, et vanem saadab su perearsti juurde. Aga kui vaimselt on raske, siis psühholoogi juurde ei saada. See on ilmselt üks olulisemaid asju.
Mis plaane on sul veel selleks aastaks?
Uus lugu on valmimas ja kui kõik läheb hästi, siis sõidamegi kohe Lanzarotele muusikavideot filmima. Üks eesmärk on kindlasti reisida. Muusika on sel aastal üks suurimaid prioriteete, mis tuli üsna järsku, aga sellega läheb väga hästi. Ja vokaaltehniliselt tahaksin areneda, et tunda end lauldes rohkem enesekindlana.
Kes ta on? Hanna-Sandra
/nginx/o/2016/09/08/5806187t1he057.jpg)