Reportaaž ⟩ Uhiuues automajas on mitukümmend uunikumi
/nginx/o/2021/10/18/14149135t1h4c10.jpg)
20. jaanuar 2022, 12:00
/nginx/o/2022/01/25/14327449t1he575.jpg)
Harjumaal Saue vallas asuv LaitseRallyPargi uus automaja koondab ühe katuse alla Eesti ühe omanäolisema autokollektsiooni. Müügi- ja turundusjuht Tõnu Korrol näitas noormeestele Uku Jõgisalule (12) ja Sander Vilule (12) ligi pooltsadat autot ning jagas masinate kohta põnevaid teadmisi.
120 meetrit pikk automaja lööb sisenedes pahviks – masinad, mis külastajaid tervitavad, on pilkupüüdvad. Kollektsiooni omanik Üllar Suvemaa hakkas seda kokku panema aastal 2007. Tänaseks on automajas autosid nii nõukogude ajast, tõldautosid sõjaeelsest Ameerikast kui ka esinduslik kogu BMWsid. Viimaseid just seetõttu, et pargi ralliautod on algusest peale olnud just seda marki.
Korrol nimetas maja multifunktsionaalseks, sest lisaks poolesajale autole on samas hoones ka ajalooliste nukuvankrite ning plastist, puidust ja metallist mänguautode näitus ning peosaal. Teisele korrusele plaanitakse lähiaastatel rajada raamatukogu ning huvitavamate autoosade, näiteks pasunate ja laternate väljapanek.
«Äge on vaadata ja samas imelik mõelda, et kunagi sõidetigi selliste autodega,» muigas Uku. Kuigi poiste lemmikautomark on Audi, siis näituse lemmikautoks valisid nad BMW 850, sest sõprade arvates nägi see äge välja. Eriti pilkupüüdvad olid nende meelest auto klapptuled. «Sellist juba iga päev ei näe,» olid nad ühel meelel.
Vanade autode lood
Nash Ambassador, mida ametlikult toodeti aastail 1932–1957, on automajja jõudnud otse Hollywoodist. Nimelt kasutati sedasama autot filmis «Public Enemies» (2009) ning huvitav on veel see, et masinat pole pärast filmivõtteid kordagi restaureeritud. Nii võib aga tähelepanelik autofänn märgata, et kunagise Ameerika luksusauto radiaatori küljes on Cadillaci radiaatori kujuke. «Miks see nii on, pole teada. Ka meie pole kujukest õige vastu vahetanud, sest see on osa auto loost,» selgitas Korrol. Tuleb ka tõdeda, et kujukesed on hinnas ning kes teab, ehk võttis mõni kollektsionäär ka selle kuju oma kogu täienduseks.
Näituse tähtsal kohal on ka teadaolevalt Eesti vanim sõitev auto, mis osteti mõne kuu eest internetikuulutuse kaudu Suurbritanniast. Nii jõudiski 1909. aasta Renault 12CV muuseumisse ligi 48 000 euro eest. Korrol usub, et sellised autod võisid enne esimest maailmasõda ka Eestis olla, sest teadaolevalt oli Renault tsaari õukonnas üsna populaarne mark.
«Kui auto on juba üle saja aasta vana, on loomulik, et see müüakse maha. Autod elavad kauem kui inimesed,» tõdes Korrol. Nii on ka sel autol oma lugu. Näiteks oli teadaolevalt masina esimene omanik naine. Auto raam ja mootor valmistati Pariisis, kuid kere Londoni firmas Lucas of London. Võib oletada, et kogu elu veetis auto Inglismaal ja viimane taastamine toimus umbes 30 aasta eest. Auto eelviimane omanik andis kaasa ka käivitamisjuhendi, mida oli lausa viis lehekülge. «Isegi kui saad auto juhendita käima, on siiski kindlam teha seda nii, nagu on õige,» kinnitas Korrol.
Pea sada aastat vana elektriauto tekitas aga küsimuse – kus on rool? Sanderil ja Ukul oli võimalus istuda auto kabiinis, kus rooli asemel olid kangid ning kiirendus- ja pidurduspedaalid. «Vanasti reklaamiti neid naisteautodena, kuna neid oli lihtsam kasutada ja käivitada,» rääkis Korrol. Aku kestis umbes 150 km ja ka kiirus jäi 50 km/h kanti.
Põhjus, miks toonased elektriautod n-ö välja surid, oli odav, praktiline ja töökindel Ford Model T, mida toodeti kokku lausa 15 miljonit. Näiteks 1920ndatel olid pooled autod terves maailmas just Ford T-d. «Turu domineerimine oli nii võimas, et midagi sarnast pole hiljem nähtud,» nentis Korrol.
Autode hooldamine
Enamik näituseautosid on ostetud välismaalt: Saksamaalt, Prantsusmaalt, Inglismaalt ja USAst. Kuigi osad on vajanud pisut ka mehaaniku kätt, siis praeguseks on kõik masinad sõidukorras ning paljusid neist saab ka rentida.
«Meil on oma töökoda, kus suudame peaaegu kõik tööd ise ära teha,» selgitas Korrol. Autode varuosade leidmisega on jälle nii ja naa. Näiteks sõjaeelsete Ameerika autode osi saada on lihtsam kui samast ajast pärit BMWdel. Nimelt valmistati Ameerika autosid toona rohkem, teisest küljest on hobiautodega tegelemine riigis praegugi üsna populaarne ning seetõttu on ka juppe kergem leida.
«Kui varuosasid leida ei õnnestu, tuleb need ise teha,» märkis Korrol. Ta tõdes, et autodele meeldib, kui on kuiv, vähe niiskust ning päike otse peale ei paista. Täpselt need tingimused uunikumidele automajas loodud ongi.