Kaunis kõla ⟩ Käsikelladel saab mängida iga muusikastiili

Leena Margareth mängib Arsise noorte kontsertansamblis ja Mairo kelladekooli täiendõppes. Foto: Raul Mee

Esimesed häälestatud käsikellad töötasid aastatel 1696–1724 välja vennad Robert ja William Cor Inglismaal. Käsikellad tõi aastal 1993 Eestisse Aivar Mäe ning esimesed noodid saadi toona Ameerikast. Aastal 1999 avati ka lastele Arsise kellade kool, mis tegutseb nii Tallinnas kui ka Tartus. «Arsis on nagu üks suur pere,» ütles Arsise kellade kooli õpetaja Lemme-Liis Elp.

Pole just palju instrumente, mida tuleb mängida, kindad käes. Käsikellad on üks neist. Ühelt poolt on kinnastes mängijaid ilus vaadata ja läikivatele kelladele ei teki sedasi ka sõrmejälgi, kuid tegelikult on käte katmisel märksa praktilisem põhjus. Nimelt võib iga väiksemgi asi, nagu tolm, näpujäljed või midagi märga, kella kõla rikkuda.

«Mikropraod võivad tekkida kiiresti ja kergelt. Mängides läheb pragu suuremaks ja lõpuks on kell häälest ära. Kella enam häälestada ei saa,» rääkis Elp, kel on kellamängus 25 aastat kogemust. Kogenud mängija kõrv eristab häälest ära pilli väga lihtsasti. «See on kui udupeen võbin, midagi hakkab kaasa plärisema. Siis on tunne, nagu kolistaks ämbrit,» muigas Elp. Mõnikord, kui õpilased proovis valesid noote mängivad, ütleb ta neile, et nüüd saite küll laudast lüpsikud kätte ja kolistate nendega.

Lemme-Liis Elp on kellade ansamblimängu õpetaja, kelle käe all on noored saanud oma teadmised ja oskused. Foto: Raul Mee

Sarnaneb klaveriõppega

Piltlikult võib öelda, et käsikellad on kui lahti lammutatud klaver, kus mustad ja valged klahvid on eristatavad vastavalt musta või valge käepidemega. Iga kell mängib kindlat nooti ning suured kellad teevad madalamat, väikesed aga kõrgemat heli. Ka kellade noodipilt on sarnane klaverinootidega, kuid on siiski spetsiaalselt kelladele sätitud, mis ei pruugi olla lihtne. Heliloojad, nagu Peeter Vähi ja Tõnu Kõrvits, on kirjutanud kelladele ka originaalmuusikat. Selleks käisid nad enne kellade spetsiifikaga tutvumas, kellamängu kuulamas ja jälgimas.

Käsikelli mängitakse püsti seistes nii, et kellad on asetatud mängijate ette. Eksimuste ja segaduse vältimiseks on kellad alati organiseeritult paigutatud. «Paigutus on üles ehitatud klaviatuuri põhimõttel ehk nootide tähtnimetuste järgi – C-D-E-F-G-A-H-C,» selgitas Elp. Kellamänguga alustajatel on tavaliselt ees üks või kaks kella, kuid näiteks Leena Margareth Viilup (17) tõdes, et mõne loo ajal on tema mängida lausa kaheksa kella. «Muidugi ei mängi ma neid kõiki järjest ega korraga,» täpsustas ta.

Kuigi võib tunduda, et käsikelladega mängitakse üksnes klassikalist muusikat, siis tegelikult on võimalik mängida kõikides muusikažanrites. Arsise kellade koolil on kasutusel terve klaveri klaviatuur ehk seitse oktavit. Kellakomplekte on erinevaid ja algajad alustavad tavaliselt kolme oktaviga komplektist. Samas, mida rohkem on oktaveid, seda mitmekesisemalt saab mängida ning laiem on ka repertuaar.

Esimesed kaks aastat mängitakse nende kelladega ja siis võetakse kasutusele kuldsed kellad. Kontsertansambel mängib aga kõiki kelli. Foto: Raul Mee

Vanus piire ei sea

Kellade õppimist võib alustada igas vanuses. Leena Margareth alustas kuueaastaselt ning mäletab, et alguses mängiti palju ringmänge, kus õpetaja mängis viisikese või rütmi ette ning lapsed pidid järele tegema. Mairo Kadak (15), kes alustas samuti kellamänguga kuueselt, mäletab keerulisemaid algusaastaid. «Kellamäng oli mulle vastukarva, see ei olnud minu jaoks, aga ema sundis ikkagi jätkama. Aja möödudes hakkas see mulle meeldima ja olen tänaseni mängima jäänud,» meenutas noormees.

Elp selgitas, et lapsed õpivad imiteerides. «Õige liigutus õpitakse päris kiiresti ära, sest ainult siis teeb kell häält.» Kella peal on ka noodi tähtnimi, mis abistab last noodi lugemisel, sest algajate noodipildis puuduvad klassikalised noodiread. Paberil on vaid tähtnimed ja rütmi tähistavad noodivarred, vastavalt «ta» või «ti-ti». Rütmitunne on kellamängu juures vaat et kõige olulisem asi. Õnneks saab seda erinevalt viisi pidamisest arendada.

Koos mängides on oluline, et keegi ei tuleks oma noodiga sisse liiga vara või hilja, valjult või vaikselt. «Meilt on küsitud, kas saaks kaks kella koju kaasa harjutamiseks, kuid see pole paraku võimalik. Kellamäng on kollektiivne õpe ja seda harjutatakse koos. Siin ei saa näidata oma ego, et mina mängisin õigesti, ükskõik, kuidas teistel välja tuleb,» ütles Elp.

Seega võib väita, et kellamäng õpetab ka vastutust sõprade ees, sest kui keegi proovist puudub, on muusikapalas puudu ka tema mängitavad noodid. «Kas ma saan öelda, et bassivõtmes noodid on vähem olulisemad kui viiulivõtmes? Ei saa! Kui bassinoote ei ole, kukub kõik kokku ja jama on majas,» rääkis Elp.

Õpetaja leiab, et kellamängu muusikas ei tule kunagi lõppu, vaid kogu aeg õpitakse midagi juurde. Kui alguses mängitakse paari kellaga, siis varsti soovitakse juurde kolmandat. Edasi õpitakse mängima nii, et kellad on käes risti ning oskustega tõuseb ka lugude raskusaste. «Kõige huvitavam ongi see teekond, pidev töö ja lõputu areng,» mõtiskles Elp ja tõdes, et ka tema õpib kellamängus pidevalt midagi uut.

HEA TEADA. Kool ootab muusikahuvilisi

Igal kevadel ja sügisel võtab Arsise kellade kool vastu uusi õpilasi. Tallinna ja Tartus tegutsevasse kooli on oodatud kõik 7-14-aastased lapsed ja noored, kel huvi tutvust teha põneva muusikamaailmaga läbi käsikellaõppe. Emad, isad on aga teretulnud täiskasvanute kellamängukursusele ja mudilasi vanuses 5-6 oodatakse eelkursusele, mis alustab juba veebruaris. Lisainfot leiab: www.arsis.ee