/nginx/o/2016/09/08/5806187t1he057.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/02/03/14343129t1h03b1.jpg)
Lindudel pole käsi, millega toitu tükkideks lõigata, ega ka hambaid, millega seda järada. Küll aga aitab neil toitu peenestada nokk – mõnel on see loodud pähklite-seemnete purustamiseks, teisel hoopis saaklooma rebestamiseks.
Igal linnul on isemoodi otstarbega nokk
Igal linnuliigil on isemoodi toitumiseelistused. Näiteks kotkad on pirakad röövlinnud, kes murravad peamiselt linde, jäneseid ja kalu. Väiksemad linnud seda ei tee, kuid ka nemad võivad söögiks napsata loomseid vahepalu. Näiteks pääsukeste põhitoiduks on seemned, teraviljad, mõned taimed ja putukad-mutukad. Papagoid eelistavad maiustada puu- ja köögiviljade, taimede ja pähklitega. Pingviinide menüüs on peamiselt kala ja teised mereelukad.
Nokk on lindudele väga tähtis, sest nad kasutavad seda paljudeks tegevusteks: pesa ehitamiseks, poegade toitmiseks, sulgede puhastamiseks, enesekaitseks ja muidugi söömiseks. Noka kuju on seotud sellega, missugune on linnu tavapärane menüü. Näiteks kala poleks ju võimalik püüda pisikese nokaga ning väikeste putukate napsamiseks ei tundu jälle hiigelsuur nokk väga otstarbekas.
Putukad ja seemned
Rähn jahib sageli putukaid, kes elutsevad puu sees. Selleks toksib ta puutüve sisse augu, pistab oma peenikese noka sisse, torkab putukad läbi ja tõmbab nad nagu šašlõkivardaga endale suhu. Selleks et lind saaks puusse auke «puurida», peavad tema nokk ja kolju olema väga tugeva ehitusega. Rähni nokk ongi loodud taluma korduvat toksimist. Seda ikka selleks, et lind ei saaks peapõrutust!
Paljude lindude toidulaua moodustavad peamiselt putukad ning ka nende nokad on sellised, millega on hea just putukaid jahtida. Näiteks käblikul on peenike, pintsette meenutav nokk, millega saab lehtedelt ja okstelt hästi putukaid noppida. Öösorril ja kärbsenäpil on lai, lame nokk, millega teha veel vahvamaid trikke ehk putukaid õhust tabada.
/nginx/o/2022/02/03/14343121t1h1c89.jpg)
Eriti pikk ja peenike nokk on koolibril, kes lendab taimelt taimele ning luristab õitest magusat nektarit umbes samamoodi nagu liblikas. Maiuspalaks võib ta püüda ka tillukesi putukaid, näiteks puuviljakärbseid. Koolibri sihvakas nokk on putukate püüdmiseks ideaalne, sest ta suudab selle avada ja sulgeda ülikiirelt, vaid murdosa sekundi jooksul.
Seemneid armastavate lindude nokad on seevastu lühikesed, paksud ja koonusekujulised. Sellised on näiteks leevikeste ja vintide nokad. Linnumajas saab nende nosimist ka ise binokliga jälgida. Koonusekujulised nokad on väga tugevad ning neis on eriline pilu, kuhu seeme kinni jääb. Seal suudab lind seemnekesta purustada ning keelega sisu välja õngitseda.
Röövlinnu kobakas nokk
Mitmesugused kullid, kotkad ja pistrikud jahivad märksa suuremat saaki, kuid väikeloomi või -linde tervetena nad naljalt alla ei neela. Sääraste lindude nokk meenutab terava otsaga konksu, millega nad saagi läbistavad ja endaga kaasa kisuvad. Konksukujulise nokaga rebivad nad saagi väiksemateks tükkideks, mille seejärel alla kugistavad.
:format(webp)/nginx/o/2022/02/03/14343123t1h859c.jpg)
Selliselt käitub ka üks pisem linnuperekond – õgijad. Neilgi on konksuga nokk, mille abil hävitavad sisalikke, putukaid ning isegi pisilinde. Neil on kombeks hankida korraga rohkem toitu, kui suudavad ära süüa, ning jätta ülejäägid hilisemaks. Selline elu looduses paraku valitseb – väiksemast loomast või linnust võib saada suurema saak. Lühike konksuga nokk on ka papagoidel ja aaradel, kuid nemad kisuvad sellega lahti puuvilju ja pähkleid.
Suured ja mahukad nokad on lindudel, kes püüavad oma toidu veest. Näiteks pelikanil, albatrossil ja kajakal on pikad kõverad nokad, mille abil kala kinni nabida ja takistada sel põgenemast. Pelikani nokas peitub paun, kus ta saab kalu hoiustada ja transportida. Haigrute ja kurgede pikk peenike nokk on küll teistsugune, kuid ka sellega on lihtne kalu kinni nabida.