:format(webp)/nginx/o/2022/02/09/14354856t1h5cd4.jpg)
14. veebruar on juba kaua tuntud sõbrapäeva või valentinipäevana. See on päev, mil tähistame armastust, peame meeles lähedasi inimesi ja teeme neile toredaid kingitusi. Ajaloolaste andmeil on praeguse tähendusega sõbrapäeva tähistatud umbes 14. sajandist, aga selle juured ulatuvad lausa Vana-Roomasse.
Ajaloolased on leidnud, et sõbrapäevaga sarnast üritust pidasid juba vanad roomlased, kes korraldasid iga aasta 15. veebruaril Lupercalia festivali. Sel puhul tahtsid Rooma preestrid linna puhastada halbadest vaimudest ning selleks ohverdati iga ürituse alguses isane kits või koer. Sellega avaldati austust antiikmaailma viljakusjumal Faunusele.
Festivali ühe põhisündmusena kirjutasid naised armastuskirju ning asetasid need urni. Sealt tõmbasid kirjad välja mehed, kes asusid kirja kirjutajat otsima.
Lupercalia festivali peeti 494. aastani, aga siis otsustas paavst Gelasius I, et ebainimliku ürituse korraldamine tuleb lõpetada. Gelasius I ja teda ümbritsev kristlik koolkond tahtis koledatele kommetele varju heita ning nad pakkusid välja, et mõned Lupercalia festivali kombed võiks ühendada päev varem tähistatava valentinipäevaga.
/nginx/o/2022/02/09/14354854t1hcf90.jpg)
Valentinipäeva algse tähenduse järgi tähistatakse pühak Valentini elu ja surma. Valentin oli Rooma preester, kes hukati seetõttu, et ta astus keiser Claudius II käskudele vastu. Claudius II nimelt leidis, et vallalised mehed on paremad sõdurid kui need, kel on kodus naine ja lapsed. Seetõttu keelas ta noortel meestel abiellumise.
Valentin jätkas noorte abielude korraldamist salaja ja kui Claudius II tema tegudest teada sai, määras ta Valentini surmale. Preester hukati 14. veebruaril. Legendi järgi kirjutas ta hukkamispäeval oma armsamale viimase kirja ja lõpetas selle sõnadega «sinu Valentin». Neid sõnu kasutatakse sõbrapäevakaartidel tänapäevani. Sellest tuli ka ingliskeelne nimetus Saint Valentine’s Day.
Armastus tuli keskajal
Armastus ja sõprus lisandus valentinipäevale alles tuhat aastat hiljem. Keskajal arvati Prantsusmaal ja Inglismaal, et 14. veebruaril algab lindude paaritumishooaeg, mis andis omakorda põhjust teha sellest just armastuse tähistamise päev.
Inglise poeet Geoffrey Chaucer oli esimene, kes viitas 14. veebruarile kui romantilisele päevale, kui ta kirjeldas seda oma 1375. aasta poeemis «Lindude parlament» («Parliament of Foules). Ta kirjutas oma luules, kuidas saatis armastusavalduse just valentinipäeval, kui linnud kaaslast otsivad.
Esimene teadaolev valentinipäevakaart kirjutati 1415. aastal, kui Londoni tornis vangistuses olev hertsog Charles kirjutas armastuskirja oma naisele. Seda kaarti saab praegugi näha Briti raamatukogus Londonis.
16. sajandil hakati kirjutama värvilise tindiga uhkeid valentinikaarte, mis meisterdati värvilisest paberist. Hakkasid levima kombed, mida teame siiamaani, näiteks lõigati paberist välja südameid ja noolekesi. Kirjutati salmikesi, mille värsside esitähed moodustasid armsama nime.
/nginx/o/2022/02/09/14354863t1h959e.jpg)
Kombed Eestis ja mujal maailmas
Eestis on valentinipäev üsna hiline komme ja meie teame seda paremini sõbrapäevana. See jõudis meieni Soome kaudu 1980. aastatel ning esmalt tähistati seda lasteaedades ja koolides, kus toimusid valentinilaadad. Lapsed kleepisid üksteisele otsaette südameid ja saatsid valentinipäeva tervitusi.
Eelkõige müüakse Eestis valentinipäeval eriliselt kaunistatud maiustusi ning kombeks on oma armsamale midagi toredat teha, näiteks lilli kinkida või uhkele õhtusöögile viia. Valentinikaarte saab osta igast poest, aga tihti tehakse ka ise loomingulisi kaarte.
Valentinipäev on maailmas väga levinud sündmus. Seda tähistatakse Ameerikas, terves Euroopas ning ka suures osas Aasiast. Näiteks Filipiinidel on 14. veebruar kõige levinum abiellumise päev ning tihti korraldatakse sel päeval massipulmasid.
MÄRGILINE. Valentinipäeva sümbolid
Punased roosid.
Pexels / CC0 Licence