15-aastane Kris Sirk sai esimese näitlemiskogemuse suurte tegijate kõrval

Copy
Krisi tegelaskuju sarjas on pätipoiss Emil Lepa.
Krisi tegelaskuju sarjas on pätipoiss Emil Lepa. Foto: «Süü» treiler

Näitlejate karjääritee algusest tavaliselt palju ei räägita ja enamasti jõuavad armastatud tähed meieni Lavaka andekatest lendudest. Õnneks annavad kodumaised sarjad-filmid ka noortele võimaluse näitlejatööd proovida. Teleseriaalis «Süü» mängis suurte tegijate kõrval Kris Sirk (15), kel oli see esimene kokkupuude näitlemisega. Kris rääkis, kuidas möödus tema esimene kogemus kogenud näitlejate kõrval ja mida ootamatut juhtus võtteplatsil.

Priit Pius, kes tegi samuti oma režissööridebüüdi, oli Krisi sõnul talle «Süü» võtetel suurekstoeks. Pius mäletab ka oma esimesi kordi kaamera ees ja oskas end noore näitleja kingadesse panna. Noorukina on kogenud näitlejatelt kindlasti palju õppida ja ka Krisile oli see väga põnev kogemus.

«Mul oli alguses teiste näitlejatega natuke võõrastav suhelda ja koos näidelda. Olin neid näinud varem ju vaid telekas või teatris. Tegelikult on nad täitsa tavalised ja lahedad inimesed,» leidis noor näitleja. Eriti meeldejääv oli Krisi jaoks stseen, kus tema tegelaskuju pidi oksendama ning selleks anti talle mullivett kaerahelbepudruga. «Pidin seda mitu korda suus hoidma ja lõpuks oli see juba tõeliselt vastik,» meenutas ta muigega.

Erinevused päriseluga

Kris mängib teleseriaalis «Süü» Emil Lepa tegelaskuju. Ta sai selle rolli üsnagi juhuse tahtel. «Koolis toimus casting ühe teise filmi jaoks ja läksin sinna huvi pärast. Tahtsin teada saada, mida see casting endast kujutab. Sellesse filmi ma põhirolli ei saanud, kuid mõne aja pärast helistas produtsent Jevgeni Supin mu emale ja pakkus mulle Emili rolli. Olin kohe nõus, sest see osa tundus huvitav,» meenutas noor näitleja.

Tema tegelaskuju Emil Lepa on üsna keerulise loomuga teismeline, keda paljud peavad pätipoisiks. Kris näeb aga Emili tegelasest palju kaugemale, kui pealispinnast paistab. «Minu tegelaskuju oli tegelikult südames hea poiss, aga ta oli väga üksik ja tal polnud sõpru, kellega aega veeta. Isal polnud tema jaoks aega ja ema oli surnud. Ta otsis endale tegevust, kuid alatasa lõppes see halvasti,» kirjeldas ta.

Krisil aga päriselus Emiliga palju ühist pole, mistõttu oli ka näitlejatöö suurem ja rolli sisseelamine keerulisem. «Mul oli Emilit alguses raske mängida, kuna ta on minust nii erineva iseloomuga. Siis aga hakkasin oma peas temaks ümber lülituma. Kui võte algas, siis proovisin võimalikult paha ja ülbe olla,» tõdes Kris.

Foto: «Süü» treiler

Ekstreemsus enne tavapärast

Pärast suve täis võtteid ja näitlemist keskendub Kris 8. klassis koolitööle. «Praegu on üpris raske aeg, sest õpetajad annavad palju õppida ning selle kõrvalt on vaja teha koolis loovtööd,» mõtiskles poiss, kuid koolitööga saab ta tegelikult üsna hästi hakkama. Kooli kõrvalt naudib Kris palju liikumist ning eelistab alati ekstreemsusi tavapärasele. Talvel meeldib talle käia mäesuusatamas ja suvel treenib Kris hoopis triatloniks.

«Ekstreemsused mulle tõesti meeldivad, tahaksin kunagi ka langevarjuga lennukist alla hüpata. Surfilauaga tahaksin rohkem sõita,» unistab nooruk.

Kuigi teleseriaalis osalemine oli põnev kogemus, on näitlejakarjäär Krisi jaoks veel lahtine ning pole kindel, mis tulevik toob. Kas ja kuna teda veel mõnes filmis või sarjas näeb, seda ei oska ta praegu ennustada. «Eks elu ise näitab – võibolla näeb ja võibolla mitte.»

Telesari «Süü»

Elisa originaalsarja «Süü» keskpunktis on 12 aastat tagasi toimunud traagiline pisipoja surm, mis on isa Sepot (Rasmus Kaljujärv) ja tema peret aastaid saatnud. Lugu saab jätku suvisel puhkusereisil Saaremaale. Lootus muretust puhkusest puruneb anonüümse ähvarduskirja tõttu. Hargnema hakkab sündmuste jada, mis lõpetab vaikimisvanded ning tõstab pinnale sünged saladused.

Režissöör on Priit Pius ning näitlejatena astuvad üles Rasmus Kaljujärv, Ott Sepp, Jaan Rekkor, Epp Eespäev, Maarja Jakobson, Sandra Uusberg ja Ago Anderson. «Süü» valmis Warner Brothers International Television Productioni stsenaariumi põhjal. 

Tagasi üles