T, 7.02.2023

Intensiivne sport ⟩ Epees viib tippu enesekontroll

, Postimees Juunior reporter
Epees viib tippu enesekontroll
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Vehklemistrenn on intensiivne, põnev ja raske - käed, jalad ja pea peavad alati koos töötama.
Vehklemistrenn on intensiivne, põnev ja raske - käed, jalad ja pea peavad alati koos töötama. Foto: Kristjan Teedema

Vehklemine on tänu meie olümpiavõitjatele nautinud populaarsuse kasvu, kuid see pole sugugi lihtne spordiala, sest nõuab ranget distsipliini ja tehnikat. Aga need, kes on valmis pingutama, saavutavad häid tulemusi spordis ja elus. Rääkisime Tartu vehklemisklubi Põhjakotkas tüdrukutega lähemalt, kuidas nad tipu poole püüdlevad.

 

Gabriela Truuse (17) ja Leana Mironova (15) on mitu korda rahvusvahelistel võistlustel osalenud ning juba sel aastal võistlustel häid kohti saavutanud. Äsja toimunud Eesti juunioride meistrivõistlustel epees kohtusid just nemad neidude finaalis. Gabriela on mitmekordne Eesti meister nii U15 kui ka U17 vanusegrupis ja Leana saavutas Põhjamaade meistrivõistlustel U17-s kolmanda koha.

Sportlik vehklemine jaguneb epeeks, floretiks ja espadroniks, mis erinevad natuke tehnika, varustuse, reeglite ja relvade poolest. Gabriela ja Leana keskenduvad epeele, aga on ka teiste stiilidega kokku puutunud, sest treener Anatoli Jasnov oli kunagi floretivehkleja ja on oma kogemustest rääkinud.

Tehnika areneb kordustega

Vehklemine on raske, aga treener Anatoli sõnul pingutust väärt ala. «See on äärmiselt huvitav. Tänapäeval ei taha lapsed väga pingutada ja otsivad trennist pigem lõbu, aga vehklemine nõuab vaeva,» seletas ta. «Kui tahad tõsiselt spordiga tegeleda, tuleb vaeva näha. See on rutiinne töö ega pruugi alguses meeldida, aga see läheb üle ja hakkab lõpuks väga meeldima.»

Mõõkadega vehklemine võib ohtlik olla, aga ettevaatlikkus ja keskendumine aitavad õnnetusi vältida.
Mõõkadega vehklemine võib ohtlik olla, aga ettevaatlikkus ja keskendumine aitavad õnnetusi vältida. Foto: Kristjan Teedema

Trennid toimuvad viis korda nädalas. Sõltuvalt päevast tehakse kas individuaal- või grupitreeningut. Esmalt tuleb keha soojaks teha, millele järgnevad harjutused jalgadele. Sammutakse edasi-tagasi, et õige tehnika jalgadesse kinnistuks. Seejärel torgatakse märklauda, millel saab treenida mõõgatehnikat, kaitseid ja muid harjutusi. Ülejäänud trenni moodustab puhas vehklemine. Kokku treenitakse kuni poolteist tundi. Tavaliselt on trennis 10–15 noort, kes kõik saavad sportlikult vehelda.

Pidev kordamine on edu võti ning vehklemises saab seda mõnuga teha. Väljaasted, sööstrünnakud, kiirendused ja koordinatsiooniharjutused on põhilised. Mõni harjutus sarnaneb isegi poksiga, sest vehklemises on tähtis jõud ja kiirus.

Vehkleja varustus on mõeldud eelkõige tema kaitsmiseks. See koosneb jakist, pükstest, alusvestist, vehklemiskindast ja maskist. Naistel on ka rinnakaitse. Mõõga küljes on elektriline juhe, mille abil saadakse teada, kas torge õnnestus ja kas punkt on sinu.

Keskenduda rajal toimuvale

Gabriela ema oli samuti vehkleja ning Anatoli õpetas ka teda. Ema pani Gabriela esimeses klassis vehklemistrenni ning sellest ajast on huvi säilinud. Leana vanemad lausa kohtusid vehklemistrennis ning kui mõne aasta eest tuli välja film «Vehkleja», näitasid vanemad seda Leanale. Seejärel otsustas tüdruk kohe trenni minna.

«Paar ohtlikumat hetke on olnud, eriti kui poistega vehkled, sest nad on palju agressiivsemad,» rääkis Gabriela. «Trennis on ikka mõnikord olnud, et huuled on katki läinud või sinikad on keha peal.» Aga vehklemine ongi intensiivne ja füüsiline tippsport ning mõlemad tüdrukud räägivad oma kogemustest naerulsui.

Kõige raskem osa on Gabriela arvates tehnika treenimine. «Kui vehklejal tehnikat ei ole, siis ta kaugele ei jõua,» arvab ta. Leana leiab, et väga olulist rolli mängib emotsioonide kontrollimine. «Kui mul on halb tuju ja lähen sellega trenni või võistlustele, siis ei tule sellest midagi välja,» tõdes ta. «Pead olema rahulik, keskendunud ja mõtlema ainult sellele, mis toimub rajal.»

Väikestest asjadest ei tohi lasta end häirida, sest alati on ees ootamas järgmine torge ja edasi saab vehelda paremini. «Vehklemine on hästi palju seotud iseendaga. Pead analüüsima ennast kui vehklejat ja alati oma käitumist jälgima. Selles on abiks treenerid ja psühholoogid, kellega saab igasugused olukorrad läbi rääkida,» seletas Gabriela.

Mõlemad on täielikult pühendunud vehklemisele ja heade tulemuste saamisele. Gabriela tegeles kunagi iluvõimlemisega, aga lõpetas selle, et vehklemisele keskenduda. Leana käib jõutõstmises, et arendada end füüsiliselt ja et oleks lihtsam vehelda, sest mõõk on raske – umbes 700–800 grammi.

Gabriela (vasakul) ja Leana koos treener Anatoliga Eesti meistrivõistlustel, kus nad omavahel finaalis kohtusid.
Gabriela (vasakul) ja Leana koos treener Anatoliga Eesti meistrivõistlustel, kus nad omavahel finaalis kohtusid. Foto: ES Põhjakotkas

Eluks ajaks kogemusi

Suurtel võistlustel on närvipinge loomulik, aga tüdrukutel on alati toetajad kaasas. Gabriela ema käib tihti temaga võistlustel kaasas ja Leanat toetab isa. «Kui näen, et isa on mu üle uhke, siis on ikka palju parem tunne,» rääkis Leana. Võistlusareenile jõudes on vaatamata kogemusele ikka liblikad kõhus. Pinge on õhus, eriti Eestis, kus kõiki võistlejaid läbi ja lõhki tead. Leana paneb siis kõrvaklapid pähe ja mõtleb hoolikalt, mis ees ootab. «Ma pean olema valmis kõigeks – kaotuseks ja võiduks. Isegi päev enne võistlusi proovin inimestega rääkida minimaalselt ja keskenduda puhtalt võistlustele,» ütles ta.

Treener Anatoli leiab, et tüdrukud on väga tublid olnud. «Gabriela on juba pikalt treeninud ning ta on lausa kogemustega sportlane. Me treenime aina edasi ja arengut on näha.» Leana kohta on tal samuti ainult head öelda: «Leana on küll väga pikk oma vanuse kohta, aga ta saab väga hästi hakkama ja ees ootavad head tulemused.»

Tüdrukud usuvad, et vehklemine on andnud neile elukogemusi, mida paljudel nende vanuses ei ole. «See tunne, kui sa vehkled, seda on ülimalt raske seletada,» ütles Leana. «Ma tunnen vabadust kõigest muust maailmas. Mõtlen ainult vastasele ja sellele, mida pean rajal tegema. Unustan kõik probleemid koolis ja maailmas!»

ERINEVUSED. Mis vahe on epeel, floretil ja espadronil?

Kolm vehklemise liiki erinevad üksteisest peamiselt reeglite ja relvade poolest:

  • Epee on ainus kategooria, kus punkti saamiseks võib torgata kogu keha. Epeemõõk on kõige raskem. Punkti saamiseks tuleb torgata mõõgaotsaga. Kaks võistlejat võivad korraga punkti saada.
  • Floretis kasutatakse kerget ja paindlikku relva. Punkti saab siis, kui torgata vastase torsot, rindmikku, õlgu või selga. Punkti saamiseks tuleb torgata mõõgaotsaga. Kaks võistlejat ei saa korraga punkti.
  • Espadronis kasutatakse kerget relva. Punkti saamiseks tuleb torgata keha ülalpool vööd, aga mitte labakäsi. Võib lüüa ka relva küljega. Kaks võistlejat ei saa korraga punkti.

Allikas: Eesti vehklemisliit

 
Märksõnad
Tagasi üles