K, 28.09.2022

Südamlik etendus, mida kergelt ei unusta

Juuniori 14a reporteri arvustus!
Südamlik etendus, mida kergelt ei unusta
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Karl, keda hüütakse ka Korbiks (Oskar Seeman) on jõudnud just Nangijaalasse ja kohtub taas venna Joonataniga (Kaarel Pogga).
Karl, keda hüütakse ka Korbiks (Oskar Seeman) on jõudnud just Nangijaalasse ja kohtub taas venna Joonataniga (Kaarel Pogga). Foto: Heikki Leis / Vanemuine

Käisin vaatamas Vanemuise teatri etendust «Vennad Lõvisüdamed». Ma olen ka varem samanimelist raamatut lugenud. See lugu räägib lootuse andmisest – surm on küll hirmutav, aga selle taga võib olla hoopis teine reaalsus. Vennad Lõvisüdamed sünnivad jälle uuesti teises maailmas.

See lugu räägib kahest vennast, Karlist ja Joonatanist. Karl oli väga haige ja köhis. Ühel õhtul toimus nende kodus tulekahju ja nad otsustasid aknast alla hüpata ning sattusid Nangijaalasse. Esmapilgul paistis seal kõik imeline. Nad ujusid, püüdsid kala, käisid kõrtsis ja tantsisid. Nende sõpradeks said Sofia, Jossi, Hubert, Veder, Kader ja Pjuke.

Nangijaalas oli kaks haljendavat orgu: Kirsiorg ja Kibuvitsaorg. Mõlemaid ümbritsesid kõrged mäed. Kibuvitsaorg ei olnud enam vaba maa, vaid see oli langenud vaenlase kätte. Seda valitses kuri Tengil. Õige pea hakkas teisel pool mägesid tegutsema reetur, kes hoidis katlakoopas vangis Orvarit. Joonatan otsustas minna teisele poole mägesid, et Orvar vabastada, sest temata ei saa Kibuvitsaorg kunagi vabadust tagasi. Karl otsustas vennale järele minna, et teda kaitsta. Ta jõudis teisel pool mägesid ühe laagriplatsini. Laagriplatsi juures oli ka tema sõber Jossi, kes tegi valvuritega koostööd. Karl sai teada, et tema oligi reetur.

Seal olid valves sõdurid, kes tahtsid Lõvisüdameid lõksu meelitada, kuid Karl ei andnud end üles. Ta palus ühelt mehelt abi, et too mängiks tema vanaisa, et sõdurid teda kaasa ei võtaks. Selle mehe nimi oli Mattias. Sealsamas Mattiase maja juures tuli salauksest välja ka Joonatan. Hiljem kuulsid nad katlakoopa juures möirgamas lohet. Kui Tengil sõjasarve puhus, kuuletus lohe talle.

Joonatan ja Karl Lõvisüda.
Joonatan ja Karl Lõvisüda. Foto: Heikki Leis / Vanemuine

Joonatan ja Karl jõudsid salaukse kaudu Tengili lossini, kus oli vangis Orvar. Neil õnnestuski ta päästa, kuid valvurid said sellest teada ja lasid kõik sillad sulgeda. Nad hoiatasid kõiki valveposte, et vang on põgenenud. Joonatan ja Karl hoiatasid ka oma sõpru reetur Jossi eest, kes aitab Tengilit. Lõpuks said kõik sõbrad suure silla juures kokku ja hakkasid lohega võitlema. Lohe möirgamine oli nii tugev, et see tappis kõik Karli ja Joonatani sõbrad. Viimaks õnnestus Joonatanil sõjasarv enda kätte saada ja lohe kõrvaldada. Sõbrad ootasid neid pärast Nagiliimas, mis asus Nangijaalast palju kaugemal. Vennad otsustasid kuristikust alla hüpata, et samuti sinna jõuda.

Isegi etenduse ajal oli näha, kuidas näitlejatele meeldib see, mida nad teevad. Neil on kogu aeg lõbus ja see on nagu nende hobi, mitte töö. Nad ei tahagi lavalt ära minna, sest nad on hoopis teises maailmas. Mulle meeldis, et etendus oli tehtud laste jaoks nii ilusaks ja leebeks.

Näitlejad olid väga andekad ja hingega asja juures. Trikid, mis nad laval tegid, olid väga võimsad. Ma olen alati imetlenud ka seda, kuidas näitlejad suudavad oma hääle muuta hoopis teistsuguseks. Eriti lahe oli see, kui nad tulid lavalt alla ja jooksid publiku eest läbi. Nende kostüümid olid väga omapärased ja pisiasjad on ka alati väga tähtsad.

Vendade sõber Sofia võitlemas draakon Katlaga. Sarvedega on Tengil (Ken Rüütel), maas lebab Hubert ja seina ääres Korp.
Vendade sõber Sofia võitlemas draakon Katlaga. Sarvedega on Tengil (Ken Rüütel), maas lebab Hubert ja seina ääres Korp. Foto: Heikki Leis / Vanemuine

Lavakujundus oli samuti väga äge. Kõik need liikuvad puud ja uksed tekitavad alati väga hea tunde. Mulle meeldis suur plahvatus, mis oli enne seda, kui maja põlema läks. Lõpus oli see sild midagi sellist, mida ma polnud varem näinud. Seda oli nii lahe vaadata, kuidas see tõusis lakke ja kuidas näitlejad ronisid nii enesekindlalt kõikuvale sillale. Samuti aur, mida vahepeal lavale lasti, tekitas päriselt tunde, et oled koos nendega seal maailmas. Valguskujundus oli ka väga võimas. Kõik prožektorid ja hologrammid olid väga ägedad. Laulud ja muusika olid väga südamlikud ja liigutavad.

Publiku vastuvõtt oli väga tore, etenduse lõpus tõusti püsti ja plaksutati. Aplaus oli minu arust väga võimas ja oli näha, et publikule päriselt meeldis. See etendus oli selline, mida kergelt unustada ei saa ja mis paneb mõtlema.

INTERVJUU. Esietendus läks kenasti, kuid laval oli ka lavastaja!

Milliseid tundeid Lõvisüdamete lugu teis tekitab?

Kaarel Pogga (mängib Joonatani): Lõvisüdamete lugu on mind alati sügavalt puudutanud – see annab tuge ja jõudu elu paremaks muutmiseks. Seda lugu mängida, sellesse loosse tegelane luua ja teda kehastada tähendab mulle võimalust igal õhtul raamatust mõtteid kogeda ja neid rõõmuga publikule edastada.

Oskar Seeman (mängib Karli ehk Korpi): Selle lavastusega kaasnevad tõsised tunded ja emotsioonid, sest seda mängides ja vaadates mõistad, kui tähtis on üksteist ja oma lähedasi hoida, toetada, julgustada ja lohutada.

Joonatan ja Karl Lõvisüda.
Joonatan ja Karl Lõvisüda. Foto: Heikki Leis / Vanemuine

Kas selle lavastuse protsess erines kuidagi teistest?

Kaarel: Kõige põnevam ja erilisem selle protsessi juures on lisaks kostüümidele, video- ja valguskujundusele kindlasti lavatehnika – pöördlava, tõstukid, vajukid, orkestriauk, rippuvad stanged –, millega me kõiksuguseid trikke teha saame. See on väärt vaatamist!

Oskar: Minu jaoks oli see esimene kord proovida kätt kandvas rollis, mis oli päris äge. Lavastusprotsess oli üpris tavapärane, kuni üks näitleja haigeks jäi. Näitlejat tuli lavale asendama lavastaja Tiit Palu. Seega nädal enne esietendust ei olnud ta meid saalist vaatamas, vaid jälgis kostüümivahetuse ajal, grimmitoolis või kõrvalt telekast.

Kas esietendusel juhtus äkki ka mingeid viperusi, mida publik ei märganud?

Oskar: Esietendus läks ootuspäraselt. Kõik jõudis publiku ette nii nagu pidi.

Kaarel: Suuri viperusi ei juhtunud. Koroona on meiega juba piisavalt kaua olnud, et kui see kollektiivi sisse lööb, siis see enam ei ehmata. See on meie aja paratamatus ja omamoodi põnev ka!

 
Märksõnad
Tagasi üles