P, 27.11.2022

Intervjuu ⟩ «Röövlitütar Ronja» õpetab muutuma ja andestama

«Röövlitütar Ronja» õpetab muutuma ja andestama
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ronja loos ja etenduses on kaks röövliperekonda üksteisega vaenujalal.
Ronja loos ja etenduses on kaks röövliperekonda üksteisega vaenujalal. Foto: Alan Proosa

Noorsooteatri lavale on jõudnud Astrid Lindgreni raamatul põhinev «Röövlitütar Ronja». Ühe röövlipere südikas tütar Ronja saab sõbraks röövlipoiss Birkiga. Nende isad on paraku verivaenlased ning noorte sõprus lööb pered lahku. Uurisime etenduse peaosalistelt Doris Tislarilt (Ronja) ja Joosep Uusilt (Birk), mis mõtteid see lugu neis tekitab.

Kas olite varem «Röövlitütar Ronja» raamatut lugenud?

Joosep: Mina enda arvates olin, mulle meenusid raamatu illustratsioonid ja tuli meelde. Filmi olin ka näinud.

Doris: Olen seda kindlasti kunagi lugenud, aga ilmselt nooremana ja täpselt ei mäleta, mis tundeid see minus tekitas. Kooliteatris, kui olin umbes 13, tegime sellest väikese lavastuse. Seal mängisin ka Ronjat.

Kas Ronja on Lindgreni raamatutest teie lemmik?

Doris: Ei teagi, neid on nii palju ja nii häid! Mul on vist Pipi Pikksukk olnud rohkem hinges, olen seda ka rohkem lugenud. Aga nüüd, kui oleme selle lavastuse ära teinud, on Ronja kindlasti mulle lähemal kui ükski teine Lindgreni raamat.

Joosep: Ma oleksin ka kohe öelnud, et Pipi tegelane meeldib mulle kõige rohkem, sest ta on nii pöörane ja teistmoodi! Aga Ronja meeldib samuti. Kogu idee, mis selle ümber on, on väga ilus.

Kas oli ka mõni suur üllatus, kui saite teada etenduse stsenaariumi?

Doris: Vist see, kuidas on dramatiseering tehtud. Nüüd, kui oleme seda juba mänginud, on tagasisidet tulnud, et lavastuses on fookuses nii Ronja kui Birki suhted vanematega. Raamatus tundus rohkem, et fookuses on loodus, poisi ja tüdruku suhe, Ronja ja isa suhe. Aga nüüd on just vanemate vaade oma lastele – kuidas vanemad käituvad ja mis valikuid teevad. Seal tuli küll üllatusi.

Joosep: Iga materjaliga üllatab, kui sellega süvenenult ja pühendunult tööd teed, siis mis sealt välja tuleb. Sellega samamoodi. Mulle meeldib, et lastekirjanik on pannud nii suured teemad raamatusse, neid on alati äge lavastada.

Doris: Just, kasvõi see, kuidas kultuur või ühiskond areneb. Või kuidas noored mõtlevad teisiti kui vanemad ning kus nad keskel kokku saavad. See on lasteraamat, aga seal on suured maailma teemad sees, kui oskad neid otsida.

Kas teie tegelaste iseloomud või otsused meenutavad teile ka ennast?

Joosep: Kindlasti, aga hea materjal ongi selline, kus kõik saavad end mingil määral peegeldada. Minuga võrreldes on peategelased palju julgemad, uhkemad ja kangelaslikumad!

Doris: Jah, kui meie oleksime kunagi täpselt samas olukorras, siis ega ei tea, kuidas reageeriksime. Võibolla teeks sarnaseid valikuid, kuid ma ka kahtlen, et oleksin nii julge. Aga mingi jäärapäisus, mis on Ronjas, on küll minus olemas. Võibolla oli just rohkem noorena kui praegu. Et isegi kui tagajärjed on vahel valusad, tuleb mingid otsused ära teha, sest nii tundub õige.

Peategelasi Ronjat ja Birki mängivad Doris Tislar ja Joosep Uus.
Peategelasi Ronjat ja Birki mängivad Doris Tislar ja Joosep Uus. Foto: Alan Proosa

Kas proovides või etendustel on juhtunud midagi ettearvamatut?

Doris: Igasuguseid asju on juhtunud! Üleeile (9.02. – toim) pidin etendusel võtma ühe puutoika lavale kaasa, millest teen vibu ja võitlen hallvanakestega, aga unustasin selle maha! Võitlesin niisama kätega ja jooksin lavalt ära seda pulka tooma, jätsin Joosepi korraks üksinda. Aga see oli väga lõbus ja lahenes ilusti.

Joosep: Jah, kui need koroonaasjad välja jätta, et keegi haigestub ega saa proovidest osa võtta, siis heas teatris on ootamatus igal hetkel kohal. Kui kõik jookseb suurepäraselt kokku, siis oled ise ka üllatunud. Siis on mäng hästi elav ja hea, kõik tegelikult ootavad seda.

Kas midagi on siis selle etenduse puhul seoses koroonaga juhtunud?

Joosep: Viimasel hetkel andis üks kutt positiivse testi, aga tal õnneks ei olnud sümptomeid. Ta oli lihtsalt kodus. Lavastaja (Taavi Tõnisson – toim.) pidi tulema lavale tema asemele ja tegi ise rolli ära.

Doris: Ja väga hästi tegi. See on päris haruldane, et saad lavastajaga koos laval mängida.

Mis on teie lemmiktegevus selles lavastuses?

Doris: Teises vaatuses oleme end juba üsna higiseks jooksnud ja võhmal, aga terve vaatus on veel minna. Väga tihti ma ei jõua vahepeal süüa ja kõht on tühi. Etenduses on üks koht, kus Birk annab mulle õuna ja saan sellest kaks ampsu võtta. Aga see on alati maitseelamus ja lohutav tunne, et saan keset seda mäsu teha kahe ampsu pausi. See on väga tore tegevus!

Joosep: Mul on üks lemmikuid hetki see, kus meil on tants ja me Dorisega tantsime ära, aga üks tegelane tuleb veel tantsima. Mulle meeldib see, kuidas trumm hakkab taguma ja Kolu-Per tuleb tantsima, ta tuleb sellise ägeda näoga. (Naeravad.)

Mis on lavastuse juures kõige raskem?

Doris: Ükskõik kui heas füüsilises vormis oled, on see ikkagi kaks ja pool tundi väga intensiivset jooksmist. Ja mõte peab kogu aeg kaasas olema. Kui mõni päev oled väsinud ja on raske jõudu leida, tuleb ikkagi ennast ja publikut mitte reeta.

Joosep: Mul on natuke sarnane tunne. Lavastuse struktuur on juba selline, et kõik momendid, kui me koos laval oleme, on emotsionaalselt hästi laetud ja muidugi ka füüsiliselt.

Laval on ka nukud – mis osa nemad täidavad?

Doris: On väga palju lahedaid nukke, nad on natuke maagilisemad tüübid, olendid metsas – hallvanakesed, metsmardused. See ongi väga lahe, et on võimalik neid kahte maailma kokku tuua. Muidugi saad aru, milline on nukk ja milline inimene, aga see sulandub nii hästi kokku.

«Röövlitütar Ronja» etenduses näeb palju igasuguseid nukke.
«Röövlitütar Ronja» etenduses näeb palju igasuguseid nukke. Foto: Alan Proosa

Kas etendus paneb teid ka millelegi olulisele mõtlema?

Joosep: Mulle meeldib väga selle keskne idee – kõik inimeste tehtud asjad kipuvad aja jooksul jänni jääma ja on määratud lagunemisele. Tulevad kaks last ja muudavad tegelikult seda kultuuri, kus nad on. See on lugu sellest, kuidas käib uuenemine.

Doris: Traditsioonid ja harjumused on head, aga veel vajalikum on see, et need käiks käsikäes eluga. Kui kõik läheb edasi, peavad ka asjad olema muutumises.

Joosep: Traditsioonid peavad meid toetama, aga kui enam ei toeta, tuleb midagi ette võtta.

Doris: On okei, kui üks päev arvan ühtmoodi ja teine päev muudan oma arvamust. Mitte et ma oleksin kogu aeg vastandlik, aga on okei olla avatud muutumistele.

Ronja lugu räägib sõprusest, täiskasvanuks saamisest, suhetest vanematega. Mis sõnumi saavad lapsed sellest kaasa?

Joosep: Ole aus iseenda ja teiste vastu, mängi, hoia oma sõpru ja vanemaid!

Doris: Vanemad on ka meie sõbrad, kui vähegi leiame julguse nendega ausalt rääkida ja näha, et ka nemad võivad vahel teha valesid otsuseid, nagu me ise.

Joosep: Andesta teistele ja endale oma vead, sest me kõik oleme inimesed.

Lavastuses on röövleid ja igasugu elukaid, kas see sobib kõigile vaatamiseks?

Joosep: Hea lavastus on selline, mis on vanuseülene ja sobib vanusele 7–77!

Doris: See lavastus on kindlasti vanuseülene. Isegi kui tulevad ainult täiskasvanud või ainult lapsed, siis ka nemad saavad sealt kõik kätte. See, mis laval toimub, on nii suur ja võimas.

Etendus «Röövlitütar Ronja»

  • esietendus Noorsooteatris 6. veebruaril;
  • lavastaja: Taavi Tõnisson, mängivad: Doris Tislar, Joosep Uus, Leino Rei, Laura Kukk, Risto Vaidla jt;
  • kestab 2 tundi ja 50 minutit (vaheajaga) ning sobib vaatamiseks alates 7. eluaastast;
  • vaata lisa www.noorsooteater.ee.
Märksõnad
Tagasi üles