Aasta puu ⟩ Pihlakas kiirgab suurt väge

Harilik pihlakas. Foto: Ain Liiva

2022. aasta puuks valiti harilik pihlakas. Pihlakas kasvab nii metsas, niidul, koduaias kui ka parkides ja on kindlasti välimuse järgi üsna tuttav puuliik. Aga palju tegelikult sellest teame? Ott Luuk, kes on nii botaanik kui ka projektijuht pärandkoosluste kaitse ühingus, tutvustas pihlakat meile põhjalikumalt.

Kui palju erinevaid puuliike kasvab Eestis?

Sellele on raske täpselt vastata: kuidas teha vahet puudel ja põõsastel? Põõsas on ju väike mitmetüveline puu ja kõige kõrgemaid põõsaid loetakse sageli ka puude sekka. Looduslikult kasvab meil umbes 50 liiki puid. Kui liikidevahelisi hübriide eraldi lugeda, tuleb nimekiri veidi pikem. Kui põõsaid mitte arvestada, siis lühem. Aedadesse ja parkidesse toodud võõramaiseid puid on veel rohkem ja nende arv üha kasvab.

Kes ja kuidas valib aasta puu?

Botaanik Ott Luuk. Foto: Margus Ansu

Aasta puu on 1996. aastast alates valinud ajakirja Eesti Loodus toimetus. Tavapäraselt on aasta puu valitud tuntud liikide seast ja lähedasi sugulasi tutvustatakse koos. Näiteks kase aastal räägiti arukasest ja sookasest. Nii saab kodumaistele puudele üsna kiiresti ring peale ja pihlakas ongi aasta puu juba teist korda. Järgmise aasta puu valitakse hilissügisel. Kui kellelgi on lemmikkandidaat, võib sellest kirjutada Eesti Looduse toimetusele.

Tutvustage meile pihlakat.

Harilikul pihlakal on Eesti looduses kaks lähemat sugulast – tuhkpihlakas ja pooppuu. Kui harilikul pihlakal on hulga väikeste lehekestega liitlehed, siis tuhkpihlaka ja pooppuu lehed on lihtsad – nagu lepalehed, aga alt valge villaga kaetud. Tuhkpihlaka leheserv on terve, pooppuul sakiliste hõlmadega, nagu käristatud. Pooppuu on meil läänerannikul ja saartel üsna tavaline ja seda kasvatatakse ka linnades ilupuuna. Tuhkpihlakas kasvab vaid Lääne-Saaremaal ja on looduskaitse all.

Algajal on looduses puude, aga üldse taimede tundmist hea harjutada suvel mõne piltmääraja, näiteks «Eesti taimede kukeaabitsa» abil. Talvel pungade järgi puude määramine nõuab natuke suuremat kogemust, aga pihlakad reedavad ennast sageli viljakobaratega. Kõige raskem on täpselt määrata aedades ja parkides kasvavaid pihlapuid, sest seal võib olla tegu mõne sissetoodud liigi või kultuursordiga.

Kuidas pihlakas paljuneb?

Pihlaka vilju kutsutakse marjadeks, aga ehituse poolest on need hoopis pisikesed õunad. Kui vili katki teha, siis leiame väikesi õunaseemneid meenutavad seemned. Pihlakamaiad linnud neelavad viljad alla koos seemnetega. Toitva viljaliha seedib lind ära, aga seeme tuleb soolestikust idanemisvõimelisena läbi ning langeb koos väljaheitega uude kasvukohta. Kui lind võtab vaevaks täis kõhuga lennata, siis jõuavad järglased emapuust väga kaugele. Pihlakas ajab ka kännu- ja juurevõsusid – eriti kui vana tüvi on viga saanud.

Pihlakamarjad ennustavad vihmast sügist. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kas pihlakamarjad kõlbavad süüa?

Loodusest korjatud pihlakamarjad on söödavad, aga mõrkja maitsega. Palju korraga neid naljalt keegi ei taha. Küll võib proovida pihlakaid panna maitseks näiteks õunamahla või -moosi sisse. Viljade maitse paraneb sügisel pärast esimest külmanäpistust, aga külmavõetud marjade söömine on tänapäeval pigem harjumatu. Aedades kasvatatakse pihlaka kultuursorte, mille viljad on suuremad ja mahedamad.

Kui kõrgeks ja jämedaks võib pihlakas kasvada?

Pihlakas on suhteliselt väike puu. Kui Eesti kõrgeimad kuused ja männid ulatuvad üle 40 meetri, siis rekordiline pihlakas on vaid 20 meetrit. Kõige jämedamad pihlakad on mõõdetud Järvamaal Änari külas (tüve ümbermõõt 267 cm) ja Lääne-Virumaal Uudekülas (245 cm). Suurimad pihlakad on sageli mitmetüvelised ja rohkem kui meetrise ümbermõõduga tüvi on kindlasti tähelepanuväärne.

Kas pihlakas on hea küttepuu?

Pihlaka puit on kõva ja sitke. Vanasti tehti sellest tööriistaosi, näiteks kirvevarsi ja rehapulki. Pihlakas kasvab paarkümmend aastat hoogsalt, siis kasv pidurdub. Liiatigi on puu tavaliselt kõver ja haraline. Seetõttu ei saa sellest suuremateks töödeks ehituspuitu ja küttepuude saak on tagasihoidlik. Kuivad pihlahalud annavad kuuma tule, nii et toa saab nendega soojaks küll, aga mõistlik on neid põletada koos mõne pehmema puu, näiteks halli lepaga.

Miks öeldakse, et igas aias võiks kasvada üks pihlakas?

Vanarahvas uskus, et pihlakas ja sellest valmistatud esemed pakuvad maagilist kaitset kõigi hädade eest, alates kurjast nõidusest pikselöögini. Pihlakast kepiga peletati karjast hunti ja haiged proovisid lõhkiaetud pihlakaoksa vahelt läbi pugedes tõbe maha raputada. Kui pihlakas kasvas aiavärava juures, ei saanud kuri sealt sisse jalutada. Tänapäevalgi otsivad mõned inimesed pihlakalt kaitset õnnetuse vastu, hoides oksakesi autos. Kindlam on muidugi järgida liikluseeskirju.

Pihlaka aeda toomiseks on häid põhjusi ka neil, keda vanarahva uskumused ei köida. See annab silmailu ja vitamiinirikkaid vilju nii aednikule kui lindudele, keda on siis huvitav vaadelda.

Millised on pihlakaga kaasas käivad teised uskumused?

Mõnel pool usuti, et pihlakal on nii tugev nõiavägi, et kui see talu lähedal suureks kasvab, sureb keegi majarahvast. Eriti rikkalike viljadega pihlakates nähti endeid: sellisel aastal pidi hulk vanatüdrukuid mehele saama või ähvardas hoopis õnnetus, näiteks tulekahju või sõda.

Kuidas aasta puule veel tähelepanu tõmmatakse?

Kindlasti ilmub pihlakateemalisi jutte loodusajakirjades. Spetsiaalselt aasta puule pühendatud vestlusõhtutest pole ma kuulnud, aga küllap peetakse pihlakat hea sõnaga meeles, kui loodushuvilised kokku saavad.

HEA TEADA. Kes on botaanik?

Botaanik on teadlane, kes uurib taimi – nende ehitust ja elukäiku, põlvnemist, mitmekesisust, kasvukohti, taimede suhteid keskkonna ning teiste olenditega. Kuna botaaniku argielu on taimedega lahutamatult seotud, siis tegelevad paljud botaanilise haridusega inimesed hoopis rakenduslike töödega keskkonnakaitses, taimekasvatuses või loodushariduses.