:format(webp)/nginx/o/2022/02/17/14370429t1ha456.jpg)
Kohtuvad kaks noort, kes armuvad. Noormees ei julge küsida, kas võib neiut suudelda. Neiu saab poisi ideest aru, kuid ei julge öelda «ei». Pärast suudlust pole poiss kindel, kas ka neiu seda soovis. Ilusti alanud suhe võib olla rikutud. Sarnaste olukordade vältimiseks tuleb julgeda küsida ja ka «ei» öelda.
Lastemajateenuse juht Anna Frank rõhutab, et seksuaalharidus ei ole laste seksima õpetamine, vaid oma keha ja piiride õpetamine ning oskus ja julgus ennast kaitsta. On tähtis, et noored mõistaksid, mis on sobiv ja mis mitte, ning teaksid, et oma keha kuulub üksnes endale. Keegi ei tohi seda küsimata puudutada või pildistada, isegi mitte ema, isa, arst või vanavanemad. Ei on ei ja teiste kohus on seatud piire austada.
Lapsevanemad peaksid seksuaalharidusega alustama lapse sünnihetkest. Nii mõistab laps varakult, et kui ta soovib kedagi näiteks kallistada või keegi teda emmata, tuleb küsida: «Kas ma võin sind kallistada?». Sellele on õigus ka eitavalt vastata. Isegi siis, kui kallistada soovib vanavanem või muu lähedane.
Omaette oskus on ka eitava vastuse peale mitte solvuda või lapsega seetõttu manipuleerima hakata. Kui laps oskab öelda «ei» endale kallile inimesele, siis suure tõenäosusega julgeb ta öelda «ei» ka siis, kui kallistust surub peale ebameeldiv inimene. Oma vastust ei pea põhjendama, vaid noore piire tuleb hinnata samamoodi, nagu soovivad täiskasvanud oma piiride puhul.
/nginx/o/2022/02/17/14370419t1he016.jpg)
Mis on väärkohtlemine
Seksuaalne väärkohtlemine on lapse kaasamine seksuaalsesse tegevusse, mille sisust ta ei saa täielikult aru ega ole võimeline andma sellele adekvaatset nõusolekut. Näiteks kontaktne seksuaalne väärkohtlemine on seksuaalse sisuga katsumine, lapse sundimine katsuma teise inimese suguelundeid, igasugust laadi seksuaalne kontakt.
Mittekontaktseks väärkohtlemiseks võib pidada lapsele pornograafilise sisuga teose näitamist, lapse katsumist sellise sisuga teose valmistamiseks (pildid, videod), suguelundite või rindade paljastamist, seksuaaltegevuse näitamist lapsele, aga ka seksuaalse sisuga vestlust.
Seksuaalsed ärakasutajad püüavad tihti panna oma ohvreid tundma häbi või süüd ärakasutamise eest või neid veenda, et see on üks armastuse vorm. Mõned väärkohtlejad kaasavad lapsi seksuaaltegevustesse nii mänguliselt, et laps võib tähelepanu nautida ja mitte mõista, et see oli ärakasutamine. Abiks turvaliste piiride seadmisel ning väärkohtlemise äratundmisel on materjal «Minu keha ja turvalisus» sotsiaalkindlustusameti veebilehel.
Lapsi väärkoheldakse seksuaalselt enam just siis, kui pere on kauem aega koos – nädalavahetustel, pühade ajal ja koolivaheaegadel. Tihti viiakse lapsed siis vanavanemate, onude-tädide juurde või viibivad nad vanematega pikalt kodus. Pole harv juhus, mil üks täiskasvanu last seksuaalselt väärkohtleb ning teine on sellest teadlik. Seadus ütleb, et kuriteost teadlik olev, aga infot endale hoidev inimene on sellega kuriteos kaasosaline. Seksuaalne väärkohtlemine on kriminaalkuritegu!
/nginx/o/2022/02/17/14370420t1h2340.jpg)
Endiselt leidub inimesi, kes aimavad kuritegu, aga ei teavita sellest kedagi. Tihti mõeldakse, et mis saab siis, kui tegu ei olnudki väärkohtlemisega. Kardetakse suhteid rikkuda ja tekib hirm, et äkki juhtub midagi nende endaga, kui (vale)infot levitada. Õigem oleks keskenduda sellele, et äkki siiski on tegu seksuaalse väärkohtlemisega. Kui kahtlus osutub tõeks, pääseksid väärkohtleja käest praegused ja tulevased ohvrid.
Lastemajast saab abi
Kahtluse puhul saavad aidata politsei või lastemaja. Eestis tegutsevad lastemajad Tallinnas, Tartus ja Jõhvis ning aasta teises pooles avab sotsiaalkindlustusamet lastemaja ka Pärnus. Lastemaja aadress ei ole kuskil üleval, sest tegu on tundliku teemaga ning kellelegi, kes lastemajja tuleb, ei soovita tõmmata liigset tähelepanu. Kõik lood, mis sinna jõuavad, on erinevad.
Olulised kontaktid
Frank kinnitab, et pöörduda võivad lapsed ja täiskasvanud, nii iseenda kui oma lähedase, sõbra või tuttava murega. «Lastemajas töötavad spetsialistid, kes koordineerivad nendeni jõudnud juhtumeid, kuulavad lapsed ära ning teevad teavitus- ja ennetustööd. Koostööd teevad lastekaitsetöötajad, politsei, prokurör, psühholoogid jt, kes pakuvad lapsele vajalikku abi. Meeskond hindab lapse tervislikku ja sotsiaalset olukorda ning edasist abivajadust. Nad uurivad juhtumit ning pakuvad lapsele abi ja nõustamist ning suunavad pere psühholoogi või terapeudi vastuvõtule,» kirjeldas ta.
Abi võib küsida ka siis, kui noor pole päris kindel, kas tegu oli seksuaalse väärkohtlemisega või kui ta tunneb häbi, hirmu või teadmatust. «Igal juhul tuleb helistada või kirjutada ja mure ära rääkida. Soovi korral võib jääda anonüümseks. Meie konsultandid annavad nõu, kuidas edasi käituda. Oma mure jagamiseks võib pöörduda ka kooli psühholoogi või muu spetsialisti poole, kes kindlasti teab, kuhu pöörduda, et abi saada,» julgustas Frank.
Lastemaja teenindab kõiki üle Eesti. Kui sinu piirkonnas ei ole lastemaja, ei tähenda see, et teenus puudub. Lastemajaga ühendust võttes leitakse koos sobivaim lahendus.
Seksuaalhariduse meelespea
:format(webp)/nginx/o/2021/10/18/14149135t1h4c10.jpg)