:format(webp)/nginx/o/2022/02/17/14370484t1hae86.jpg)
Plokkvibu tipplaskurid Robin Jäätma (20), Lisell Jäätma (22), Maris Tetsmann (23) ja Meeri-Marita Paas (20) treenivad Türi Vibukoolis. Mõne nädala eest võistlesid nad USAs toimunud maailmakarika finaalis ja USA suurimal kommertsvõistlusel, kus osales üle 3000 laskja. Võistlused olid edukad, sest Meeri-Marita sõitis koju hõbe- ja Maris pronksmedaliga. Seejärel olid noored kodumaal vähem kui nädala, sest fantastilist nelikut ootasid ees Euroopa sisemeistrivõistlused Sloveenias.
Mida teevad kahe võistluse vahel tipptasemel laskjad, kelle tase on juba niigi kõrge?
Treener Maarika Jäätma: Trenni teeme. Tase võib olla, aga trenni tuleb ikka teha. Põhiline on hea tunne ja selle hoidmine, sest ei tohi ka sedasi teha, et nüüd nädal aega üldse ei lase. Tavaliselt tehakse trenni kaks korda päevas ja ühe trenniga lastakse üle saja noole, mis võtab umbes poolteist tundi aega. Ega ma ei pea neid utsitama, nad ise tulevad ja teevad. (Naerab.)
Kuidas vibulaskmisvõistlused välja näevad?
Lisell: Alguses on kvalifikatsioon, kus tuleb lasta 60 noolt punktide peale.
Robin: Seal on võimalik saada maksimaalselt 600 punkti. Tulemuse järgi pannakse sind vastasega kokku. Kui võidad, saad järgmise vastase ja nii lõpuni välja. Ja kui kaotad, siis lähed koju. Üks päev lased kvalifikatsiooni ära, järgmistel päevadel on duellid ja siis lasedki nii kaua, kuni välja kukud. Finaalid on duellidest eraldi päevadel ning nendest tehakse ka videoülekandeid.
Kas kaamera tekitab ka lisapinget?
Maarika: Ikka tekitab. Finaalis on publik ka ning võistlust kommenteerivad kommentaatorid. Ühe noole laskmiseks on siis aega 20 sekundit.
Lisell: Finaalis lastakse üks nool korraga. Üks alustab, laseb noole, siis on vastase kord ja nii kordamööda.
Kuidas käib siis laskmine enne finaali?
Robin: Siis lastakse kolme noole kaupa ja aega on nende noolte peale 120 sekundit.
Kas see on piisav aeg?
Maarika: See on piisav aeg.
Robin: Siserajal on seda isegi palju. See oleneb laskja stiilist, kui palju ta pärast igat lasku puhata tahab.
/nginx/o/2022/02/17/14370487t1h7e5f.jpg)
Kui hästi te oma konkurente tunnete?
Robin: USAs on kõige rohkem kõvasid laskjaid, kes tihti Euroopas võistlemas ei käigi. Siis võibki juhtuda, et lähed Ameerikasse ja sul pole aimugi, kes sinu vastas on. Kuid võistluse käigus selgub, et tegu on väga hea laskjaga.
Maarika: Ameeriklastel on alaga tegelemiseks head võimalused ja seetõttu on plokkvibu laskmine USAs ülikõval tasemel.
Lisell: Plokkvibu on seal A ja O ning lapsed tegelevad alaga juba väiksest peale.
Maarika: Just meeste tase on väga karm.
Robin: Tase on raske, aga auhinnad on ka suuremad kui naistel.
/nginx/o/2022/02/17/14370488t1h0f8e.jpg)
Kuidas te plokkvibu juurde jõudsite?
Robin: Vanasti käisin igal pool trennis: ujumas, kergejõustikus, rahvastepallis, jalgpallis jne. Vibuga hakkasin tegelema kuueaastaselt, kuid see jäi pigem tagaplaanile. Ala tundus mulle mõttetu, kuna Eestis on üsna vähe inimesi, kes vibuga tegelevad. Näiteks on Eesti meistrivõistlustel vaid seitse laskjat.
Lisell: Mina alustasin ka kuueaastaselt, kui mu ema (Maarika Jäätma) laskma hakkas, aga kõrvalt käisin nii ujumas kui ka tantsimas. Alustasin sportvibuga, kuid plokkvibu tundus lahedam. Tol ajal ma ei mõelnud, et plokkvibu pole olümpiaala.
Maris: Minu story on üsna lihtne. Jõudsin vibuni aastal 2008 tänu isale, kes viis mind Viljandis sportvibu laskma. Ala hakkas mulle kohe meeldima. Kolm aastat tagasi hakkasin laskma plokkvibuga ja saatuse tahtel jõudsin siia. Põhirõhk on mul alati olnud vibul, aga käin veel ka võrkpallitrennis. Lisaks meeldib mulle suusatamine. Tegelikult on nii palju alasid, mis mulle meeldivad.
Meeri-Marita: Maarika tuli meie kooli vibukooli tutvustama, mis tundus päris tore ja panin ennast kohe kirja. Kodus ütlesin vanematele, et ma käin nüüd vibutrennis, ma ei tea, mida teie sellest arvate, aga mina hakkan käima. Kõrvalt olen õppinud kaheksa aastat muusikakoolis plokkflööti, põikflööti, klaverit ja kitarri. Käisin ka erinevates trennides, aga midagi ei jäänud külge. Näiteks mängisin korvpalli, aga ilmselgelt olen selle jaoks liiga lühike (kõik naeravad).
Mis vahe on plokkvibul ja sportvibul?
Maarika: Plokkvibu on tehnilisem ja sel on ees optiline sihik, mis tähendab, et sellega on võimalik hästi täpselt lasta. Sport- ja plokkvibu on ikkagi erinevad, mistõttu ei ole nii, et kui oled ühega hea laskja, siis automaatselt teisega ka.
Miks peaksid noored vibukooli tulema?
Robin: Kõik oleneb iseloomust. Mulle meeldib vibu, sest see on individuaalne spordiala, kus ei pea tiimikaaslastele toetuma. Kui olen hea ja tugev, siis võidan, ja kui kaotan, siis on põhjust vaid enda peale kuri olla. See mulle kõige rohkem meeldibki.
Lisell: Ala arendab ka vaimselt, sest vibu lastes tuleb osata oma mõtteid kontrollida.
Robin: Kui oled rahulikum ja sulle ei meeldi müramisspordialad, siis saad siin rahulikult oma mõtetega olla ja lihtsalt lasta.
Meeri-Marita: Vibu aitab igas eluvaldkonnas: õpime distsipliini, teeme üldfüüsilist trenni – siin on paljud asjad koos. Ükskõik, kuhu läheme, saame erinevates olukordades hakkama, sest meie närvikava on rahulik. Aga olen märganud, et lapsi toovad trenni filmid. Näiteks pärast filme «Näljamängud» või «Vaprake» huvi ala vastu kohe kasvas.
Maris: Minu arvates on see lihtsalt nii teistsugune spordiala, mis ongi tore.
/nginx/o/2022/02/17/14370492t1h728f.jpg)
Millised on teie eesmärgid seoses vibuspordiga?
Lisell, Maris ja Meeri-Marita: Saada maailmameistriks!
Robin: Kui aus olla, siis mind see enam nii väga ei huvitagi. Ma tahan seal Vegases ja igal pool lihtsalt võita. Tahan käia võistlustel, kus on head auhinnad, näiteks kus meeste esikohale on välja pandud 50 000 dollarit. MMil auhinnaraha aga ei saa.
Maris: Ma teen ka treeneripabereid.
Meeri-Marita: Ma otseselt treeneriks saada ei soovi, sest ma lihtsalt ei suudaks väikestega trenne teha.
Robin: Kui mulle pakutaks head võimalust näiteks USAs elada ja aidata vibusporti edendada, siis ma kindlasti läheksin. Eestis on raske selle alaga ära elada. Aga USAs on aasta ringi lahedad võistlused, kus peab kogu aeg pingutama ja sedasi arened ka ise palju kiiremini.
PÕNEVAT. Sherwoodi metsa kangelane Robin Hood
Tuntud vibukütt Robin Hood on inglise keskaegsest pärimusest tuntud tegelaskuju, kes elas koos oma jõuguga Sherwoodi metsas ja põrkas tihti kokku Nottinghami šerifiga. Nimelt oli Robin Hood tuntud just selle poolest, et ta röövis rikkaid ja annetas röövitu vaestele.
/nginx/o/2022/02/17/14370494t1hdafd.png)
Kas selline mees ka päriselt elas, ei oska keegi kindlalt väita. Küll aga on Robin Hoodist kirjutatud raamatuid, tehtud filme ja multifilme. Walt Disney animafilm «Robin Hood» valmis aastal 1973 ning on 83 minutit pikk.
:format(webp)/nginx/o/2021/10/18/14149135t1h4c10.jpg)