Aasta loom ⟩ Mesikäpp kannab tänavu uhket tiitlit

Karu on massiivne imetaja, kellega kohtudes tasub olla ettevaatlik. Foto: Arvo Meeks

2022. aasta loomaks on valitud pruunkaru. Aasta jooksul proovib imetajate uurijatest koosnev Eesti terioloogia selts (ETS) anda ülevaate, millist elu Eesti karud elavad, kui palju neid meie metsades on ning miks on nende arvukus kasvamas. Pruunkaru tutvustasid Juuniorile ETSi liikmed Triin Edovald, Oliver Kalda ja Peep Männil.

Kui palju on Eesti looduses eri liiki imetajaid?

Sellele ei ole lihtne vastata, sest imetajaid võime kokku lugeda mitut moodi. Samuti ei ole mõne liigi puhul selge, kas nad meil üldse elavad. Näiteks on imetajaliike, keda on Eestis kohatud üksikutel kordadel. Aastal 2008 kohati Tallinna lahes valgekoon-delfiini, kelle elualad on Taani väinades ja Atlandi ookeanis. Kas lugeda liiki meie imetajaks või mitte?

Samas on liike, kes on kunagi Eestis olemas olnud, kuid kelle jätkuvat esinemist meil pole ammu suudetud tõestada. Nii võib ühe arvestuse järgi olla Eestis 72 imetajaliiki, kuid teise arvestuse järgi elab meil püsivalt 64 liiki.

Kui rekorditest rääkida, siis Eesti suurim imetaja on põder, kes on nii kõige kõrgem kui ka kogukam meie maal leiduv imetaja. Täiskasvanud isane põder kaalub 300–500 kg ning tema õla kõrgus on kuni 190 cm. Kõige väiksema imetaja väljatoomine on keerulisem, sest umbes ühes mõõdus imetajaid on mitmeid. Eriti väikeste imetajatena võib nimetada näiteks kääbus-nahkhiirt ja väike-karihiirt, kes kaaluvad vastavalt 4–7 ning 2,5–7,5 grammi.

Kuidas käib aasta looma valimine?

Igal aastal arutab ETS, keda me järgmise aasta loomana näeksime ning valime välja oma soosiku. Seejärel teeme ettepaneku laiemale huviliste ringile, kelle hulka kuuluvad näiteks MTÜ Aasta Loom, Eesti looduskaitse selts, Eesti jahimeeste selts, Tallinna loomaaed jt. Kui kõik osalised on oma argumendid saanud esitada ja on jõutud ühisele otsusele, kuulutatakse aasta loom välja uue aasta alguses.

Soovitame pilku peal hoida ETSi sotsiaalmeedial, kodulehel www.terio.ee ja Looduskalendril, kuhu postitame infot aasta looma ürituste kui ka foto- ja luulevõistluse korraldamise kohta.

Karupojad emaga. Foto: Wild Wonders of Europe / Widstrand

Karude arvukus on Eestis viimase 15 aastaga kasvanud. Mis on selle põhjus?

Karude arvukuse kasvu põhjus on sobivate elupaikade ja toidubaasi olemasolu, asukonna head juurdekasvu soosiv keskkond ja inimese poolt üsna tagasihoidlik tagakiusamine (küttimine ja häirimine).

Kui suur on tõenäosus metsas karu kohata?

See sõltub sellest, kui palju, millal ja millises metsas inimene käib ja kuidas seal käitub. Näiteks loodusfotograafid, kes selleks metsas käivadki, et võimalikult palju metsloomi näha, näevadki neid, sealhulgas hea õnne korral ka karu. Aga kui inimene metsas häälekalt liigub, siis ta karu ei näe.

Kui karu on kaugel ja inimest ei märka, siis soovitan olukorda nautida. Kindlasti ei tohiks karule lähemale minna. Kui karu inimest märkab või tunneb tema lõhna, siis ta üldjuhul põgeneb. Kui aga karu ära ei lähe, võivad tal olla pojad. Karu võib inimest rünnata ainult enese või oma poegade kaitseks ning inimesel tuleks igal juhul taanduda.

Kes või mis on karule kõige suurem oht?

Täiskasvanud karule on kõige suurem oht tulirelvaga inimene. Looduslikke vaenlasi tal ei ole. Noortele karudele on aga kõige suuremaks ohuks isakarud. Meie karudel ei ole siiani täheldatud haigusi või parasiite, mis neile suurt ohtu kujutaksid.

Kaks isakaru. Foto: Arvo Meeks

Kas karude kohta leidub ka müüte, mis tegelikult tõele ei vasta?

Selliseid müüte, mis päris tõele ei vasta, meelde ei tulegi. Üks, mida võib müüdiks nimetada, on see, et karu rünnaku korral tuleb teeselda surnut. See vastab tõele: kuna karu võib inimest rünnata vaid enese või poegade kaitseks, siis erinevalt püsti seisvast inimesest ei kujuta pikali inimene mingit ohtu ning karu taandub.

Teine müüt on see, et karu armastab hirmsasti mett ja seetõttu mesitarusid rüüstabki. See on õige vaid osaliselt: karu rüüstab mesitarusid ka varakevadel, kui neis mett enam pole ning siis sööb ta ainult mesilasi. Suvel sööb karu nii mett kui ka mesilasi, kuid kumb talle enam maitseb, teab vaid tema ise. Karu kaevab sügisel üles ka maaherilaste pesasid, kus mett üldse pole. Olen näinud karu väljaheiteid, mis koosnevad ainult herilaste musta-kollasekirjudest kitiinkestadest.

HEA TEADA. Karu eluviis

• Karu elab enamjaolt metsas, aga võib käia toitumas ka kultuurmaastikel, näiteks viljapõldudel.
• Karu võib elada 40-aastaseks, kuid looduses elavad nad harva üle 20 aasta.
• Isakarud võivad kaaluda üle 300 kg, emased enamasti alla 200 kg.
• Karu värvus varieerub helepruunist mustani. Karupoegadel on sageli valge kaelus, mis vanemaks saades kaob.
• Karu on segatoiduline – ta sööb rohttaimi, marju, seemneid, õunvilju, putukaid (sipelgad, mesilased, herilased), raipeid, vahel murrab mõne imetaja (metsseapõrsa, põdravasika).
• Jooksuaeg on neil juunis ning pojad sünnivad aastavahetuse paiku. Pesakonnas on 1–5 poega. Karupoegi kasvatab vaid ema.
• Isakaru võib olla ohtlik eeskätt teise isakaru poegadele. Isakarude puhul on täheldatud, et ta võib oma pojad ära tappa või liigikaaslasi süüa.
• Karud veedavad talvise toiduvaese aja taliuinakus. Selleks varutakse suve lõpus ja sügisel aktiivselt toitudes naha alla korralik rasvakiht. Taliuinak algab enamasti novembris ning lõpeb märtsis-aprillis.