Rute Trochynskyi: meeleavaldused võiks olla veelgi suuremad! See toetab ukrainlasi
/nginx/o/2021/10/18/14149135t1h4c10.jpg)
11. märts 2022, 19:00
/nginx/o/2022/03/09/14417439t1h6980.jpg)
Ukraina-Eesti peres kasvava muusiku Rute Trochynskyi (16) eesnimel on ilus saamislugu – see liideti kokku tema vanemate eesnime esitähtedest. Ru tuleb isa Ruslani ja Te ema Terje nimest. Neljas keeles rääkiv ja laulev neiu elab praegu läbi raskeid aegu, kuna osa tema sugulastest ja sõpradest on Ukrainas ning mure nende tuleviku pärast on suur.
Mida mäletad 24. veebruari hommikust, kui tulid uudised, et Venemaa on Ukrainat rünnanud?
Ma mäletan seda hetke väga täpselt, sest olin eelmisel õhtul käinud ühel imelisel kontserdil, pärast mida läksin ööseks sõbra juurde. Hommikul ärgates nägin, et mul oli emalt mitu vastamata kõnet. Kui talle tagasi helistasin, siis kuulsin, mis oli juhtunud. Sel hetkel olin šokiseisundis. Tükk aega ma vaid istusin ega suutnud midagi teha.
Sa räägid nelja keelt – eesti, ukraina, vene ja inglise. Mis keelseid uudiseid sa jälgid?
Kõige rohkem loen eestikeelseid uudiseid, aga isa saadab vahel ka ukrainakeelseid. Üldiselt ma praegu pigem hoidun uudiste lugemisest, sest need on nii sõltuvust tekitavad. Ühelt poolt tahan kogu aeg teada, mis toimub, kuid teisalt teevad uudised nii kurvaks ja neid on raske seedida. Räägime sündmustest Ukrainas ka isaga, aga pidevalt ma seda teha ei jaksa.
Kes su lähedastest Ukrainas elavad?
Peretuttavad ja isapoolsed lähimad sugulased: vanaisa ja tema naine, minu tädi koos perega, vanaema õed ja vennad ning meie muusikutest sõbrad, kellega alles pool aastat tagasi koos musitseerisime, käisime festivalidel, ujumas. Nemad on praegu rindel.
Kui tihti te praegu nendega ühenduses olete?
Isa on peaaegu iga päev ja küsib, kus nad on, kas neil on kõik korras, on neil toitu ja ravimeid, kuidas nende perel läheb, kas saavad varjuda jne. Paljud ei taha kodust ära minna ja paljudel ei olegi kuhugi minna. Et poleks nii masendav ja kurb, siis nad ei taha rääkida ainult sõjast ja seetõttu vestlevad ka lihtsalt elust ja mälestustest. Ükspäev isa isegi laulis koos oma klassivennaga.
Kuidas sina mõtted sõjast eemale saad?
Täielikult ei saagi, aga kuna meil on praegu palju kontserte ja tegemisi, siis ma olen kogu aeg rakkes ja see aitab mõtted mujale viia. Aitab ka trennis käimine, sõpradega koos olemine ja pilli harjutamine.
Nii maailmas kui ka Eestis on toimunud mitmeid meeleavaldusi Ukraina toetuseks. Milliseid tundeid need sinus tekitavad?
26. veebruaril Vabaduse väljakul toimunud meeleavaldus oli hästi võimas. Siis tundsin esimest korda väikest õnnekübemekest, sest nii palju inimesi tuli Ukraina lippude ja plakatitega kokku, et Ukrainat toetada. Meeleavaldused peaksid olema veelgi suuremad ja inimesed peavad veel rohkem sõna võtma. See on hästi toetav ka meile, ukrainlastele.
Millist sõnumit soovid sina Eestis elavatele noortele edastada?
Noored peaksid sõna võtma, sest meie käes on tulevik ja meie otsustame, millisena me tahame tulevikku näha. Me peame võitlema vabaduse eest! Ning igas olukorras tuleb jääda headeks inimesteks. Kui me kõik koos üle maailma sõja vastu oma häälega võitleme, saaks ehk sõja kiiremini peatada.
Sinu ema on eestlane ja isa ukrainlane. Milline on olnud sinu kodune keel ja kultuur?
Isaga räägin siiamaani ukraina keeles, et keelt meeles hoida ja olen sellega harjunud. Emaga räägin alati eesti keeles ja vanaema õpetas mulle selgeks vene keele. Seega võib öelda, et meil on kodus kolm keelt. Ise tunnen end nii ukrainlase kui ka eestlasena. Ka minu vanemad on alati öelnud, et ma ei ole 50% ja 50%, vaid olen 100% eestlane ja 100% ukrainlane.
Millised on suurimad erinevused kahe kultuuri vahel?
Ukrainlased on palju temperamentsemad, näiteks rääkides kasutavad nad žeste ja hääl on valjem. Vahel, kui mu vanaema ja isa räägivad, siis sellele, kes keelest aru ei saa, võib jääda tunne, et nad kohe-kohe lähevad riidu. Nende vestlused on palju emotsionaalsemad kui eestlastel, kes on vaiksemad ja tagasihoidlikumad. Ukrainlased ka laulavad hästi palju. Kui neil on õhtused söömaajad või istumised, siis on kohe ka laul lahti.
Aga sarnasused?
Mõlemad on hästi lahked rahvad.
Kuidas teie oma peres tähtpäevi ja pühi tähistate?
Sünnipäevad on nagu sünnipäevad ikka, aga meil on kaks korda aastas jõulud ja uusaasta. Ukrainas tähistatakse kirikupühi n-ö vana kalendri järgi, mis on meie omaga 13 päeva nihkes. See on lahe, sest saame mõlemal päeval kingitusi.
Ukrainlastel on komme teha jõulude ajal 12 rooga, mis pannakse lauale ja igast roast peab natuke maitsma. Meil on üks energeetiliselt tähtis söök, kuhu sisse on pandud palju jõusümboleid. Näiteks moon on jõukuse sümbol, mesi sümboliseerib magusat elu, tangupuder on jõusümbol jne.
Kui meil on mardi- ja kadripäev, siis ukrainlastel on kord aastas jõulude eel koljadki. Siis pannakse selga suured kostüümid, kätte võetakse toikad, mille otsas on tähekesed ja nii käiakse ukselt uksele laulmas. Pererahvas annab laulu eest midagi head ja soovib õnne.
Sa oled küll muusika sees üles kasvanud, kuid kuidas tekkis soov ka ise muusikuks saada?
Juba väiksest peale võttis isa mind Svjata Vatra kontsertidele kaasa ja viieaastasena ka lavale laulma. Pidevalt ukraina ja eesti laule lauldes tekkiski mul muusika vastu suur armastus. Kuueaastasena läksin viiulit õppima ja sealt sai alguse minu armastus klassikalise muusika vastu. Nüüd õpingi Tallinna muusikakeskkoolis klassikalist viiulit ja klassikalist laulu.
Isa ja vanaema on mulle ukraina rahvalaulud selgeks õpetanud, nii et ma pole ise tähelegi pannud. See ei käi nii, et tule nüüd siia ja hakkame õppima, vaid laulud on mulle lihtsalt elu käigus meelde jäänud. Pärimusmuusika, džässmuusika ja klassikaline muusika on mul nii sügaval hinges ja tean, et tahan saada muusikuks.
Mida veel oled oma isalt õppinud?
Sa pead inimesi kohtlema nii, nagu sa tahad, et sind koheldaks. Isa jaoks on austus teiste inimeste vastu hästi tähtis. Ja seda, et me peame oma tegude eest vastutama. Ka meie kodus on nii, et kui ongi mingi halb asi, tuleb sellest kohe rääkida. On palju hullem, kui see tuleb kuskilt ringiga välja. Ausus on meie peres väga tähtis.
Aga mida oled emalt õppinud?
Tasakaalukust. Tema on meie peres tugipunkt. Me isaga oleme väga temperamentsed ja kui vahel käivad emotsioonid üle pea, siis on ema see, kes ütleb, et lähete oma tuppa, rahunete ja siis räägite uuesti. Ema on ka maausku. Ta ütleb, et endasse tuleb uskuda, energiat saab ammutada headusest meie ümber ja igas asjas tuleb leida midagi head.
Märts on Eestis teatrikuu. Sina oled mänginud aastal 2019 Ugala suvelavastuses «Ruth». Mida teater sulle tähendab?
Praegu käin ma pigem kontserte ja oopereid vaatamas, kuna need väga meeldivad mulle. Aga mulle meeldivad ka Tallinna Linnateater ja Ugala, mis on meie koduteater. Kogemus mängida Andres Noormetsa lavastuses oli hästi põnev, sest ma ei olnud varem teatrieluga kokku puutunud ning see on väga vinge! Selles protsessis olles mõistsin, et näitlejaks olemine on väga suur töö.
Sõbrapäevik
- lemmiktoit: kukeseene-quiche
- hingeloom: öökull
- lemmiktund: kirjandus
- lemmikfilm: «Anna Karenina»
- staar või eeskuju: isa, Elīna Garanča ja Anna Netrebko
KOMMENTAAR. Tähelepanelik ja andekas Rute
Lavastaja ja näitleja Andres Noormets
Rute oskab hästi kuulata ja see on väga oluline, sest see, kes oskab kuulata, suudab end ka paremini väljendada. Inimese jaoks, kelle elu osa on eneseväljendus, esinemine laval ja oma energia jagamine teistega, on kogumise faas (lugemine, kuulamine, vaatamine, tähelepanemine, emotsionaalse mälu täitmine) väga tähtis. Rutel on see anne olemas ja sellele ehitub juba kõik muu.