P, 27.11.2022

Uus film kinos ⟩ Eesti noored sirgusid kaamera ees täiskasvanuks

Kaspar Kütt
, Postimees Juunior reporter
Eesti noored sirgusid kaamera ees täiskasvanuks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Filmi peaosalised kohtusid viimati esimese osa «Aeg on siin» linastuse ajal.
Filmi peaosalised kohtusid viimati esimese osa «Aeg on siin» linastuse ajal. Foto: Kopli Kinokompanii

Neli Eesti noort sai ainulaadse kogemuse osaliseks – esimeses klassis filmiti neist dokumentaalfilm ning nüüd, 12 aastat hiljem, sai see film järje, mis räägib noorte teekonnast täiskasvanuellu.

Dokumentaalfilm «Aeg on siin» linastus 2010. aastal ning rääkis 7-aastaste Karit Tuusula Mölderi, Doris Vahtra, Fred Kikase ja Joonas Jursi esimesest kooliaastast. Noored on pärit eri paikadest – Tallinnast, Tiduverest, Tudulinnast ja Võrust – ning nende kooliteed olid väga erisugused. Filmi järje «Sellest saab meie suvi» sisuks on noorte 12. klassi lõpetamine ja edasised plaanid.

Esimese osa filmimisest mäletavad noored väga vähe. «See film on ise hea meenutaja ning palju sellest ei mäleta, kuna need 7–8-aastase mälestused on nii, nagu nad on,» meenutas Karit. Ta mäletas ka seda, kuidas teda isaga kala püüdes filmiti, ent kala püüdis Karit kinni just siis, kui kaamera akud olid tühjaks saanud.

Aeg-ajalt tuli esimese osa filmimisel ette ka hetki, kus lapsed ise ei teadnud, et neid filmitakse. «Kaameramehed rääkisid mu emaga läbi, millal nad tulevad filmima ja mina ei teadnud seda,» rääkis Doris. «Meil olid Kadrioru lossis tunnid ja ma mäletan, kuidas me tulime klassiga tunnist tagasi ja siis ma nägin, kuidas kaameramehed olid põõsa taga filmimas.»

Kui film välja tuli, oli kõikidel suur rõõm seda vaadata. «Ma käisin väikeses maakoolis, siis me käisime terve kooliga seda kohalikus kinos vaatamas,» ütles Fred. Seejärel tuli aga peale teismeliseiga, kus noored üritasid filmi iga võimaliku nipiga vältida. «Ühel korral otsustas mu eesti keele klass, et oleks hea mõte seda DVD pealt klassis uuesti vaadata. Siis mul oli küll päris hea meel, kui see plaat poole pealt kokku jooksis,» lisas Doris. Nad kõik on siiski paar korda filmi taas vaadanud.

Pikad päevad kaamera ees

Teise osa filmimine hakkas pihta üheksanda klassi lõpus, aga siis jäid võtted poolikuks. Järje algne mõte oli näidata suve enne kümnendat klassi, ent siiski otsustati suurem filmimine edasi lükata. «Filmitegijad kirjutasid ja helistasid mõttega, et teeme teise osa ka. Kuigi see mõte oli juba naljaga varem läbi käinud, et kui sellist asja juba alustati, siis peab vanaduseni meid filmima,» rääkis Doris.

Noored harjusid üsna kiiresti kaameratega ära. «Esimese filmi puhul ei pannud ma neid eriti tähelegi, aga teise filmi puhul alguses need natuke häirisid. Aga see läks kiiresti üle,» seletas Fred. Esimesest osast meenutas Doris, et pidi pikalt varustusega võitlema, sest seljale kinnitatav mikrofon oli väikesele tüdrukule üpriski häiriv. «Minuga pidi ikka pikalt vaidlema, kas ma olen nõus mikrit kandma või mitte, sest see oli ikka ebamugav,» ütles Doris.

Võttepäevad olid üsna pikad ja kurnavad. «Kuna ma elan Tallinnast kaugemal, siis üldjuhul hommikul tuldi ja lahkuti siis, kui päike hakkas juba looja minema,» rääkis Karit. Kõikidel noortel oli kõvasti kokkuleppimist ja pikki päevi, et kõik vajalikud kaadrid saaksid ühe päeva jooksul tehtud.

Väljaspool filmi ja sellega seotud üritusi pole noored kokku saanud, kuna kõigil on oma elu elada. «Facebookis ja Instagramis ikka jälgime kõiki, aga viimane kord, kui me kõik kokku saime, oli enne esimese filmi esilinastust,» seletas Karit. Kui nüüd uus film esilinastub, on taas kord lootus noortel üksteist näha.

Gümnaasiumi lõpuaktusel ei teadnud teised lõpetajad, et filmikaamerad ka aktusele tulevad.
Gümnaasiumi lõpuaktusel ei teadnud teised lõpetajad, et filmikaamerad ka aktusele tulevad. Foto: Kaader filmist

Kogemust ja julgust

Stseenides, kus oli palju inimesi, ei maininud noored eelnevalt teistele, et kaamerad on samuti kohal. Näiteks gümnaasiumi lõpetamisel ootas teisi abituriente ees üllatus, kui kaameramehed end valmis seadsid. Samuti filmiti taustakaadreid poodides ja muudes kohtades. Karitile meeldis vaadata, kuidas ostlejad ootasid pingsalt ukse taga, kuni kaamerad ära läksid, et nad saaksid edasi šopata.

Filmides osalemine on kõikidele noortele andnud julgust ja hea kogemuse. Dorise sõnul on filmimine aidanud ka ülemõtlemisest lahti saada. «Sa ei ole kunagi homme see, kes sa täna oled,» ütles ta. «Oluline on hirmust ja ülemõtlemisest lahti lasta. Mina olen mina ja võib-olla homme mõtlen juba uusi asju. Ma olen uhke iga minuti üle, mida saan vaadata oma lapsepõlvest.»

«Me kasvame ja võime iga päev olla täiesti erinevad inimesed,» lisas Karit. «Uues filmis näidatakse minu värsket suhet ja ma mõtlesin, kas peaks või kas tasub seda näidata. Sel momendil on elu selline nagu ta on ja seda peab näitama.»

Noored ei välista, et 12 aasta pärast tuleb uus film, ning siis ka 12 aastat pärast seda. «Kujuta ette, kui äge ajalooline materjal on see, et sa näed inimese muutumist ja kujunemist läbi aastate. See on palju parem kui mõni psühholoogiaõpik. See on elav pildialbum, aga see ei sõltu ainult meist,» arvas Doris.

MINE VAATAMA. Dokumentaalfilm «Sellest saab meie suvi»

  • film jõudis kinodesse 10. märtsist;
  • režissöör on Marje Tõemäe, kes lavastas ka esimese osa «Aeg on siin»;
  • muusika autor on Mick Pedaja;
  • film kestab 75 minutit.
Märksõnad
Tagasi üles