Retroreportaaž ⟩ Kuidas ma hetkega iidses NBA videomängus pähe sain
/nginx/o/2022/03/21/14438385t1h1675.jpg)
Kas videomängud on kunst? Kuidas üldse videomängudes kunsti ära tunda? Sellistele ja paljudele teistele küsimustele üritatakse vastust leida Narva kunstiresidentuuris, kus näituste ja ürituste projekt «VGA: Video Games & Arts» seob kunsti ja videomängude maailma.
Ilmselt oleme me kõik mingil tasandil videomängudega kokku puutunud. On neid, kes on paaril üksikul korral mängupulti käes hoidnud, ja neid, kelle elu koosnebki peamiselt videomängude mängimisest. Leidub igasuguseid äärmusi, aga me kõik oleme vähemalt kuulnud videomängudest.
Need, kes olid lapsepõlves suured arvutimängurid, meenutavad just neid mänge, mida väiksena mängiti. Vanema generatsiooni mängurid meenutavad praegu näiteks «Doomi» või Super Mario mänge sama helgelt, kui tänapäeva noored mõtlevad 20 aasta pärast «Fortnite’ist» ja «Minecraftist».
Kunstiresidentuuri keldrikorrusele on Tallinnas tegutsev videomängude muuseum LVLup! toonud kuhjaga mängukonsoole, mida vanadel kineskooptelekatel mängida. Kuraatorid on üritanud luua meeleolu, mis oleks sarnane omal ajal populaarsete mängutubade olustikuga. Hämar valgus ja päevi näinud diivanid annavad kogemusele palju juurde. Siin leidub kõiki olulisi konsoole – Nintendo 64, PlayStation 1, Xbox ja veel kuhjaga teisi, mida mujalt naljalt ei leia.
Hetkega lapsepõlve tagasi
Asetan «NBA 2001» plaadi PlayStationi sisse ja panen konsooli tööle. Istun vana televiisori ette ja äkitsi olen uuesti lapsepõlves, kus selliste mängude soojuses sai loendamatul hulgal tunde veedetud. Tuleb tõdeda, et mõned liigutused on veel selged, kuigi ma pole julgelt üle kümne aasta vanematekodus riiulil olevaid mänge puutunud. Kuid kunstiresidentuuris olemine tekitab äkitsi tahtmise vana konsool üles leida ja koju tuua. Mis sest, et olen NBAd vaevu üle minuti mänginud, aga saan juba haledalt pähe.
Siin on võimalus vanemal generatsioonil näidata, miks nende videomängud on ägedad, ja mõelda videomängude olemusest natuke rohkem. Kuidas mängud üldse 30 aastat tagasi Eestisse jõudsid? Kuidas need on arenenud ja mida mängijale pakuvad? Kõikide vastusteni kohapeal ei jõua, aga mõtlemisainet saab küllaga ja mängimisrõõmu veel pealegi.
Kui tahad, võid võtta endale ja perele paar tundi mõnusalt aega ja suunduda videomängude eksponaadile. Siin on julgelt üle 50 mängu erinevatel konsoolidel, mida võib oma käega järele proovida. See oleks juba piisav, et terve päeva jagu tegevust leida, aga kunstiresidentuur pakub veel rohkemat. Üle tasub vaadata ka näitus «Näotus», mis hõlmab tervet esimest korrust.
Videomängude tõeline eesmärk
Maalid, skulptuurid ja väljapanekud on jaotatud viide ruumi ning nende sisu üritab lahti mõtestada videomängude ajalugu ja eesmärki. Väljapanekud näitavad, kuidas näiteks arvutigraafika on ajaga arenenud ja videomängud niivõrd populaarseks muutunud.
«Videomängude populaarsus seisneb selles, et sa oled seal keegi teine,» mõtiskles projektijuht Johanna Rannula. «Inimesele meeldib ennast mängu ära kaotada ja mõelda, et kontrollid kedagi teist.» Tõsiasi on see, et videomängude puhul ongi kerge unustada, et see on ainult mäng, mille saab igal hetkel kinni panna.
Üks silmapaistvamaid väljapanekuid näitusel on stiilinäide «Aktuaalse kaamera» ekraanigraafikast aastatel 1990–1993. «Tol ajal puudus internet ja Windows, aga arvutigraafikud pidid ikka tootma väikseid pildikesi, mida saates ekraaninurgas näidati. Nõnda tekkisid madala kvaliteediga, aga väga tabavad pildikesed näiteks Lennart Merist, Balti riikidest ja tollasest USA president Bill Clintonist,» rääkis Rannula.
Üllatavalt tabav on televiisor, mis näitab külastajale teda ennast läbi erinevate Snapchati filtrite. See paneb natuke sügavamalt mõtlema, mida sa maailmale Instagrami ja Facebooki postituste abil iseendast näitad. «Filtreid on tuhandeid ja iga filter kestab viis sekundit. Sa näed iseennast, aga ei saa kontrollida seda, milline sa välja näed, sest filtrid muutuvad automaatselt,» seletas Rannula. Inimene näeb iseennast ekraanil, aga see, mis temaga toimub, on täiesti hoomamatu.
Narva kunstiresidentuur on loonud näituse, mis on ühest küljest ülimalt lõbus, aga samas mõtlemapanev. Võid veeta mitu tundi oma lapsepõlve lemmikmängude rüpes ning proovida kõiki konsoole, mida endal kodus ei ole olnud. Ülalpool asuv kunstinäitus paneb aga mõtlema videomängudest sellisel viisil, mida sa pole enne kogenud.
VAATA JA MÄNGI. Projekt «VGA: Video Games & Arts».
- Kunstinäitus «Näotus» on avatud K–P kell 14–18, videomängude muuseum K–P kell 14–21.
- Mängida saab muu hulgas Xbox 360 Kinecti kaameraga ja Nintendo Wii «Rock Bandi» trummide ning kitarridega.
- Näitus jääb avatuks 10. aprillini 2022.
- Kunstiresidentuur asub aadressil Joala 18, Narva. Sissepääs maksab üks euro.