Fotod virmalistest on lummavad ning tekitavad soovi seda ilu ise näha või pildile püüda. Kuna need pole nähtavad igal ööl, on tarvis virmaliste kohta rohkem uurida, et õigel ööl seda maagiat näha saaks. Kertu Kosk, kes teeb virmaliste teemalisi koolitusi, jagas oma teadmisi ka Postimees Juunioriga.
Lummav vaatemäng ⟩ Virmalised maalivad öist taevast
Miks virmalised inimestele nii väga meeldivad?
Sest need on ilusad. Virmalised on köitnud inimesi juba ammustest aegadest oma müstikaga. Nende tekkepõhjus ja seos Päikesega avastati alles 19. sajandil. Lisaks ilule ja müstikale lisandub Eestis see, et meil on tugevad virmalistemängud väga haruldased ja nende etteennustamine ei ole lihtne – tekib hasart, jaht ja virmalise kinnipüüdmine kas silma või kaameraga muutub eraldi eesmärgiks.
Mis asjad on virmalised?
Virmalised on Maa atmosfääris tekkiv optiline nähtus, mida põhjustab päikesetuul. Kuna Päike koosneb plasmast, on selle pöörlemine laiuskraadidel erinev ehk Päikese ekvaator ja poolused pöörlevad eri kiirusega. Selline pöörlemine põhjustab Päikese magnetvälja jõujoonte paindumisi ja põimumisi. Päikese pinnalt eraldub seetõttu kosmosesse pidevalt osakesi – prootoneid ja elektrone. Päikesetuul on enamasti piisavalt nõrk ja Maad kaitsev magnetväli püüab need osakesed kinni ning juhib Maast mööda. Lisaks eraldub Päikeselt eri sündmuste tagajärjel (krooniaugud, protuberantsid, loited) kosmosesse suuremaid osakestepilvi, põhjustades tugevamaid «tuuleiile». Tugevama päikesetuule korral suudavad meieni jõudnud osakesed tungida pooluste juures Maa atmosfääri ning ergastavad termosfääris asuvaid molekule. Ergastumise tulemusel eraldunud valgust näemegi virmalistena.
Virmalised on ka teistel planeetidel. Kui Maa virmalised on peamiselt rohelised, siis Saturni virmalised on punased ja Jupiteril sinised. Värv sõltub sellest, milline aine valgust eraldab. Virmaliste põhivärvi, rohelise, annab meile hapnik ja lillad sambad lämmastik.
Kui tihti virmalised tekivad ja millest see oleneb?
Virmaliste sagedus oleneb sellest, kui aktiivne on Päike. Passiivses faasis on Päikesel sündmusi vähem, aktiivses faasis rohkem. Kui Päikest läbi teleskoobi vaadelda, siis mida rohkem on sel päikeseplekke, seda aktiivsem see on.
Lükkan ümber ka ühe müüdi: virmalised ei teki külmast. Seni, kuni virmaliste tekkepõhjus oli teadmata, oli see kogemuslik järeldus – on ju meil pakasega kõige pimedamad ja selgemad ööd, mis on soodsad tingimused virmaliste nägemiseks. Nii see rahvajutt edasi elabki.
Kui tihti on võimalik Eestis virmalisi näha?
Virmalised tekivad enamasti 60. laiuskraadist pooluste poole. Eesti asub laiuskraadidel 58–59 ehk põhjapoolse virmalistevöö piiril. Seega, kui meist põhja pool on virmalised nähtavad ka nõrgema päikesetuulega, siis Eestis on need vaadeldavad tugevamate päikesetormide ajal.
Rohekat virmalistekaart on võimalik Päikese aktiivse faasi ajal näha päris tihti, juhul kui taevas on selge. Tugevamaid mänge saab aga aasta jooksul sõrmedel kokku lugeda. Arvestama peab ka, et virmalisi ei saa meie laiuskraadil vaadelda valgetel suveöödel. Meie virmaliste hooaeg kestab augustist aprillini.
Kas virmalisi näeb palja silmaga?
Eestis on virmalised enamasti nii nõrgad, et neid peab oskama taevast leida. Neid peab vaatama minema võimalikult kaugele linnade ja asulate valgusreostusest. Kuna Eestis on virmalised enamasti üsna madalal, tuleb leida koht, kus näeks võimalikult kaugele põhja horisondi kohale. Ja silm peab pimedas nägemisega harjuma. Tugevamad virmalistemängud on meil ilusti silmaga nähtavad ka üle linnavalguse, kui ainult teaks, millal taevasse vaadata ja pilvi ees pole.
Virmalised ei ole nii erksavärvilised nagu piltidel internetis. Inimsilm salvestab ja töötleb infot jooksvalt igal ajahetkel, kui me midagi vaatame. Fotokaameraga saame salvestada info mitme sekundi jooksul ja kogutud info üheks pildiks töödelda. Samuti pole inimsilm kohastunud öösel nägemiseks. Kuna inimsilm näeb rohelist lainepikkust paremini kui teisi värve, siis näeme palja silmaga kahvaturohelisi laineid ja sinakashallikamaid sambaid. Punase, lilla ja erkrohelise suudab aga fotokaamera juurde salvestada. Edasine pilditöötlus oleneb juba fotograafist.
Kas virmalisi saab segi ajada ka valgusreostusega, näiteks ilutulestikuga?
Virmalisi aetakse päris sageli segamini teiste atmosfäärinähtustega, nagu valgussambad, valgusreostus ja helkivad ööpilved. Virmalised tekivad atmosfääri kõrgemates kihtides, seega need ei saa olla kunagi allpool pilvi, nagu valgussambad ja valgusreostus. Teiseks on nende põhivärvus roheline, helkivatel ööpilvedel aga sinakasvalge ja valgusreostusel pigem oranžikaskollane. Kolmandaks, kõige sagedamini on need tuvastatavad kaarekuju järgi.
Kas virmalisi saab pildistada ka telefoniga või vajab nende jäädvustamine paremat kaamerat?
Tänapäevased mobiiltelefonid on võimelised väga hästi virmalisi nägema ja seega on neid tõesti võimalik mobiiliga pildistada. Kui on soov paremaid pilte saada, tuleb võimsam tehnika alati abiks.
Kuidas tekkis teil endal huvi virmaliste vastu?
Minu esimene virmaliste pilt on tehtud aastal 2014. Esialgu oli lihtsalt huvi need pildile saada. Küsimused, miks ja kuidas, viisid aga sinnani, et loen päris palju astro- ja heliofüüsika teaduskirjandust ja üritan ka loengutes teadmisi täiendada. Lisaks käin huvilistele rääkimas oma kogemustest virmaliste vaatlemisel ja teen koolitusi. Nii tihti, kui võimalik, jooksen ka kaameraga õue. Rõõm virmaliste tabamisest pole kuhugi kadunud.
UURI LISA. Virmalised.ee pakub teavet nii algajale kui kogenud huvilisele
Veebis on Päikese ja Maa vahel olevate satelliitide mõõteandmete põhjal loodud graafikud, mille järgi saab umbkaudu oletada, kas täna on lootust virmalisi näha. Graafikutest arusaamiseks on vaja aga eelteadmisi ja kogemusi.
Virmaliste live-kaamerast saab meist palju põhja pool asuvate statsionaarsete kaamerate kaudu näha, kuidas virmalised seal välja paistavad ning kas ja kuidas avalduvad satelliitide mõõteandmed päikesetuule kohta Maale jõudes virmalistena.
Veel on saidil juhendid, kuidas virmalisi vaadelda ning mida neid pildistades silmas pidada.