Loomariigi värvimuutjad ⟩ Kamuflaaž peale ja elu on kohe turvalisem!

Kameeleon on üks tuntumaid värvimuutjaid, kes suudab kiirelt toone vastavalt keskkonnale vahetada. Foto: CHROMORANGE / Dirk Daniel Mann via www.imago-images.de

Kui inimene punastab peamiselt piinlikkusest ning sellel erilist otstarvet ei ole, siis loomadel on supervõime üleni värvi muuta. Seda oskust kasutavad nad oma keskkonda «ärakadumiseks» ning seega ka ellujäämiseks.

Mõned loomad elavad paikades, kus talvel on külm ja lumine, kuid suvel on soojem ning loodus värvide poolest rikkalikum – nii ka Eestis. Seega leidub üle 20 looma- ja linnuliigi, kes teevad sügistalvel läbi värvivahetuse pruunist valgeks. Pruun kasukas värvub ajapikku valgeks ka Eestis elaval nirgil, kärbil ja valgejänesel. Valge sulestiku saab selga aga rabapüü, kes muidu silkab ringi pruunis kuues.

Pruun karvastik või sulestik aitab loomadel varjuda sügiseselt pruuni looduse rüppe ning sama efekt on lume saabudes valge karvkatte või sulestiku puhul. Värvivahetus algab tavaliselt mõni kuu enne talve tulekut. Sellised muutused toimuvad nii päevavalguse muutumise kui ka hormoonide toel.

Krabiämblik peidab end kollastesse lilledesse. Foto: Shutterstock

Märksa põnevam on aga säärane värvivahetus vee all. Värvi võivad muuta nimelt ka koorikloomad, sest mõned neid ümbritsevad vetikatüübid muutuvad samuti aastaaegade vaheldudes rohelisest punaseks. Mõned krabiämblikud, kes varitsevad saaki valgetel või kollastel lilledel, vahetavad värvi vastavalt lilleõiele, mille peal nad parajasti elavad. Pigmendimuutus võib paraku võtta mitu päeva aega.

Üsna kiired värvivahetajad

Kameeleonid suudavad tänu oma spetsiaalsetele naharakkudele värvi muuta vähem kui poole minutiga. Nende keharakkudelt peegelduv valgus toimib kooskõlas naharakkude pigmendiga ning nii saabki see roomaja värvuda siniseks, punaseks või oranžiks. See supervõime on kasulik kamuflaažiks ehk värvimaskeeringuks, kuid kameeleon muudab värvi ka ärritudes või alistudes. Näiteks isakameeleonid annavad rivaalidele oma ärritumisest märku heledamaks muutumisega, tumedama värvi omandamine vihjab aga alistumisele.

Kiired värvimuutjad on ka veel mõned krabid ja kalad. Kui Austraalia viiulkrabid on stressis või flirdivad teise krabiga, tumeneb nende sinine muster umbes 20 minutiga. Väikesed kalad kaljukääbikud võivad tumedama või heledama värvi omandada vähem kui minutiga, et sulanduda paremini veekogu ümbrusega ning vältida seda, et nad ära süüakse.

Silmapilksed värvivahetajad

Kui värvivahetus mõne minutiga tundus kiire, siis osa loomadest on omandanud lausa meisterlikkuse vahetada värvi silmapilkselt.

Näiteks kameeleon-liivakalad võivad sinakasrohelisest punaseks muutuda poole sekundiga. Nende soomustes peituvad sarnase pigmendiga rakud nagu kameeleonilgi, mis reageerivad adrenaliinile. Värvimuutuse meistrid on ka kõiksugused peajalgsed – kaheksajalad, kalmaarid ning seepiad ehk tindikalad. Nemad võivad värvide vaheldumise ise esile kutsuda. Seda teevad nad näiteks siis, kui tahavad kaaslasele märku anda, et on valmis paaritumiseks.

Kilpkonnmardikas võib kuldsest toonist hetkega vabaneda. Foto: Shutterstock

Silmatorkavalt vilgas värvivahetussüsteem on veel kilpkonnmardikal. Selle putuka kestas peituvad pisikesed soonekesed, mis on täitunud punase vedelikuga. Koos tiibadega peegeldavad need aga hoopis kaunist kuldset tooni. Ärritudes tühjendab mardikas need sooned kibekiirelt ning purustab selle kullakarva illusiooni. Nõnda saame näha hoopis mardikat ümbritseva kesta alumist helepunast värvust.

PÕNEVAT. Veel loomade üleloomulikke võimeid

• Pisike koolibri on ainuke lind, kes suudab lennata nii edas- kui ka tagurpidi ning isegi pea alaspidi.
• Salapärane elektriangerjas võib saagi halvamiseks või ka enesekaitseks anda umbes 600 voldi tugevuse elektrilöögi. See ei ole inimesele üldjuhul surmav, kuid võib tekitada šoki ja põhjustada uppumise.
• Meduusiliik Turritopsis dohrnii suudab elada igavesti. Tal on kaks arengujärku – polüüp ja meduus ning ta on võimeline neid vahetama. Kui meduus saab viga, tõmbab ta kerra ja langeb veekogu põhja, kus muundub mõne päeva jooksul tagasi polüübiks. Nõnda ei suregi ta kunagi.
• Elevandi lont on mõeldud küll peamiselt hingamiseks, joomiseks ja asjade haaramiseks, kuid ta suudab sellega ka üles tõsta kuni 300 kilo. Tavainimene paraku oma peret üles tõsta ei jaksa.
• Ülikiire gepard on võimaline jooksma kiirusega 80–120 km/h ehk ta võib vabalt ära teha mõnele maanteel kihutavale autole.